"Tahan päästa viisakat koera, kes käiks rihmas ja teeks trikke!" Koeranõudlejad pirtsutavad varjupaigast sõpra valides

Peamiselt vanade ja haigete koertega tegeleva MTÜ Aita Mind Koju perenaine Irmeli Grönberg toob uskumatuid näiteid, milliseid tingimusi esitavad adopteerimisplaani pidavad koeranõudlejad.

On laupäeva hommik kell 9, kui tuleb kõne ähmase häälega meesterahvalt: "Tere, teil on mingid koerad ära anda vää? Tead sa, mul juba kolmas kutsikas jooksis auto alla. Jubedalt tahaks uut sõpra endale, saan siis vää?" Kuna peale tere minu suust midagi muud ei tulnud, siis polnudki lisada enamat kui "head aega" ja kõne kinni panna.

Kodu otsib kutsikas, kes on võimeline ka agilityt tegema - mis oli ka koduotsingusse kirja pandud. Helistab meeldiva häälega naisterahvas, kelle sooviks on, et MTÜ õpetaks koera lisaks agilityle igasugu trikke tegema, sest vaadake, nende kodukohas on sügis ning pimedad õhtud. Jah, meil siin Kilingi-Nõmmel paistab 24/7 päike?! Pärast päevatööd on süüa, ravi ja sotsialiseerimist ootamas vahelduva eduga paarkümmend looma, aga koerasoovija nõudmised tuleb täita. Pakun siis varianti, et ehk käime juba ka näitusel ära, ainult et sellisel juhul jääb arusaamatuks, kes või milleks tema üldse on.

"Ma tahan kutsikat või nooremat koera oma 80-aastasele emale!" on täiesti tavapärane soov. Kui pakun vanemat, nii 7-10-aastast looma, siis vastatakse nipsakalt: "Mõelge nüüd ka, kui koer sureb enne mammat ära, siis on mamma ju kurb!" Kui küsin vastu, et mis siis saab, kui ema enne sureb ja koer on alles mõneaastane, lubatakse loom suure suuga oma hoole alla võtta. Kahjuks on mul seda raske uskuda, kuna mu MTÜ on selliseid koeri täis. Pärand sobib, aga koer enam mitte.

Veel stiilinäiteid kirjadest. "Tere, mul on mees, paar last ja kass. Koer, kelle võtan, PEAKS olema kutsikas või noorem koer, põlveni või natuke üle põlve. Tegelikult võib olla ka vanem koer. Kui vaatad soovijate Facebooki profiile, selgub, et tegu on nibin-nabin 20 pluss. Kui soovitad vaadata meie Facebooki lehele ja seal ringi vaadates mõni koer meeldima hakkab, siis tema täpsemat iseloomustust küsida, mitte nõuda ülevaadet kõigi 28 koera kohta, on see lumehelbekese jaoks liig mis liig; nagu kolmeaastane kommileti ees. Kirjavahetus venib Lermontovi teoste pikkuseks. Kokkuvõte: kutsikast raugani, väikesest koerast suureni - kõik kõlbavad.

Kõne meesterahvalt: "Tere, teil on kutsikad? Minul rahaga probleeme pole, koer saab süüa ja puha, renoveerin just maja, aeda ümber pole. Koer läheb ketti, aga küll ma temaga jalutamas käin. Ja kui mind 24 tundi kodus pole, siis küll ma talle söögi orgunnin. Jubedalt tahaks sõpra. Ütle aadress, ma saan kohe järele tulla."

Kiri: "Tere, kas teil kuldset sakslast on?" Vastus: "On küll, tulge palun pärastlõunal järele, sprei kuivamisaeg 2-3 tundi."

Lisaks on viimasel ajal sagenenud kirjad: "Tahan päästa! Päästetav PEAB olema sõbralik laste ja teiste loomadega, PEAB ilusti rihmas käima. Päästetav koer EI TOHI närida, lõhkuda, haukuda, lisaks PEAB oskama lugeda krundi joonist, kuna meil aeda vahepeal ei ole. Päästetav koer PEAB käima hädal siis, kui meile sobib.

Kallikesed! Koer EI PEA mitte midagi, TEIE peate! Koer ei pea teie lapsi taluma ja rihmas käima, teie peate seda talle õpetama! Sina pead aru saama, millal koer tahab õue, sina pead tagama talle krundi ümber aia jne. Igal kodul ei pea olema koera, aga igal koeral peab olema kodu.

Mis siin ikka lisada? Tehke internet lahti, seal pakutakse sadu koeri, keda päästa. Olge miinus 15 kraadi või paduvihmaga tundide kaupa kõhuli maja all, pistke käsi tundmatusse, et uurida, kas koer on sõbralik või mitte! Minge päästke ketist mõni mädanev ja surev koer, vaadake, kas ta on kuri!

Minu juures on nad juba päästetud ja edasi saab ainult adopteerida koeriku koos oma kiiksudega. Saab talle pakkuda maailma parimat kodu. Just nimelt maailma parimat, sest igal minu hoole all oleval koeral on julm ja kurb minevik. Sellest hetkest, kui vastastikku seisame, hakkame kahekesi koos kirjutama tema uut elululugu, teineteist tundma õppima, mõistma, et ka tema on armastuse vääriline ning et tema elu on ja jääb edaspidi lilleks, olgu koer milline tahes.

Võibolla ma olen lapsemeelne, uskudes ilusa lõpuga muinasjuttudesse, aga: ilusad lõpud ON olemas ja koerad ruulivad. Aamen!