Leandra saabus Pesaleidjasse Viljandist detsembrikuus 2020. Imearmas 12-aastane Leandra tundub palju-palju noorem kui ta on - eelmainitud number tundub raskesti usutav. Tõeliselt malbe olekuga kiisupreili sulatab ka kõige külmema südame moel, kuidas ta arglikult, aga tublisti paisid vastu võtab.

Leandral on alati olnud oma kodu, aga kahjuks tema perenaine lahkus meie seast. Ja nii ta läbi erinevate varjupaikade meile jõudis. Kui kodukass jõuab varjupaika, siis tal löövad stressist erinevad haigused välja. Algul saigi kuude kaupa tegeletud tema ravimisega. Kassitoas oli ta nii armsalt üliarglik ja tõmbus alati krussi nagu väike ussike, kui keegi pai tegi või talle rohtu andis. Sülle võttes klammerdub ta praegugi igaks juhuks oma küüntega tugevalt õla külge, aga kui saab aru, et kõik on turvaline, siis nurrub mõnuga.

Kiisu on nüüd jõudnud oma seiklustega hoiukodusse, kus peale tema elavad veel kolm karvikut. Algul oli ta teistest eraldatud, aga nüüd liigub juba julgemalt samades ruumides ringi. Ta on pigem omaette ja teistest välja ei tee, ilmselt oli ta oma endises kodus üksik kass. Vahel tuleb küll veidi sisisemist ette, kuna teised on huvitatud tema toidukausis sisalduvast. Leandra peab veel mõnda aega hoiukodus olema, enne uude koju kolimist, kuna teda on vaja veel nuumata ja peab olema kindel, et tervis korras.

Leandra on pisikene, armas ja õrnake kolmevärviline nurrumootor. Talle meeldib pikutada inimese kõrval ja end tema vastu suruda. Samas on tal ka piisavalt iseloomu, et väikese näksamisega öelda, et teeme nüüd paitamises pausi. Praegu ei näe kaugeltki tema tegelikku loomust, vaja veel kosuda ja iga päevaga end kindlamalt tundes julgemaks muutuda. Ta tatsab vahel mööda korterit ringi ja mõnikord naudib aknalaual õueteleri vaatamist või nuusib lihtsalt värsket õhku.