Eks see on vana tõde, et koertekoolis õpivad eeskätt omanikud. Koer omandab distsipliini siis, kui see peremehel selge on. Nii minu kui Tomi üks suuremaid hädasid on kärsitus, seega ei tee mõningane kannatlikkusekool meile kummalegi paha.

Kutsikakooli ja treeningutega on meil pistmist olnud ainult ajast, kui meie dogi Glammy kunagi kutsikas oli. Ka siis jäi see rohkem Tomi õlule, kuna ajastus oli niisugune, et kandsin kõhus oma kolmandat last ning suur koer ja libe maapind kombinatsioonis ei tundunud kõige ohutum väljavaade.

Ilse õpib aga hoopis väikesekasvuliste koerte Krista Laaneti käe all. Igaks juhuks ma Ilsele ei ütle, et ta väikesekasvuline koer on, tal endal on ehk hoopis teine veendumus. Pealegi on ülejäänud kursusekaaslased tõepoolest nii kasvult väiksemad kui ka vanuselt pisut nooremad, seega taks mõjub videopildis nagu istuma jäänud õpilane (ega seda talle vist ka mainida ei tasu).

Tänapäevane koerte koolitund näeb välja nii, et kokku lepitud ajal logivad end kõik Zoomi keskkonnas vastava lingi kaudu sisse, istuvad teki ja kutsikaga põrandal, maiused on käepärast pandud ning treener teeb koolijütsidega tutvust ja annab juhiseid esimesteks käsklusteks, mida omandama hakkame.

Päris esimene ongi ülivajalik "siia!", mille täitmisest me (eriti vabas õhus) teinekord puudust oleme tundnud. Aga maiuse, visaduse ning - mis peamine - ülevoolava kiitmise toel jõuame eesmärgile üha lähemale. Eile saime hakkama ka nii, et Tom seisis toa ühes, mina teises otsas ja Ilse pidi siis kordamööda kummagi kutsele alluma.

Kiitmisega on eestlastel, nagu on: head sõnad kõik on ju loetud ja valehäbisse maetud, nagu laulusalmgi ütleb. Seega tuleb meil rohkem iseendaga vaeva näha ja tunnustamisele pühenduda, kuna mingist hetkest, (mis praegu veel kindlasti kätte jõudnud pole) alates pea koer kuulama ka ilma preemiata.

Teine oluline omandatud oskus oli eile käsklus "otsi!". Seda olime eelnevalt veidi harjutanud ka, kuna otsin paar kuud tagasi Ilsele sellise põneva asja nagu nuuskimismatt. Ninaga töötavale jahikoerale on see tänuväärt mänguasi: ohtrate fliisist rüüžide vahelt tuleb üles tuhnida sinna peidetud maiustused, tuba täitub nuhutamise ja pruuskamise helidega ning juttu jätkub kauemaks. See "otsi!", ma usun, on Ilse lemmikkäsklus.


Ilmselt vaid kutsikaomanikud teavad, kui värvikirevaks on muutunud koerte mänguasjade gamma. See astub ühte jalga inimbeebide tegelusesemetega, nii et pole sugugi võimatu väljakutse kogu oma palk sellistele asjadele magama panna. Koertetreener tutvustas meile eile erinevaid väljakutseid, mis loomade ninadele sel kombel tööd annavad, nii et ma arvan, et pean mõned väljaminekud veel tegema.

Teoreetilises osas vaatasime üle kutsikate varustuse laiemalt - puurid, pesad, tekid, rihmad, traksid. Kogenud asjatundja oskab kõige paremini öelda, millised on väikesekasvulisele kutsikale mugavaimad ja ohutuimad.

Muidugi on pisut kahju, et koerad omavahel tunnis sotsialiseeruda ja mängida ei saa, ent eks see saatus ole tabanud meid kõiki. Treener ütleb, et selle võrra keskendunumalt kutsikad töötavad ja õnneks on Ilse leidnud omale paar koersõpra-sõbrannat, kellega teinekord ka koeraasju arutada.

Koduseks ülesandeks anti tunnis omandatud käsklusi iga päev viie minuti kaupa harjutada, et järgmises tunnis pühapäeval (pühapäevakoolis?) õpetajale ette näidata, kuidas meil läinud on.