Möödunud aastal radioaktiivses piirkonnas valvurina tööd alustanud Bogdan leidis eest metsiku koertekamba, kellega ta nüüdseks on südamlikud sõprussidemed sõlminud. Mõnele koerale on ta andnud nimed - osa neist on inimesega harjunud, teine osa eelistab tema tegemisi eemalt vaadata.

Koerad käivad 4.reaktori juures, kuidas ise soovivad. Bogdan ja teised valvurid toidavad neid ning on vajadusel ka loomaarsti juurde toimetanud.

1986. aastal toimunud katastroofi järel toimetati kümned tuhanded Tšornobõli pered Pripjati linna ning kästi lemmikloomad hüljata. Nõukogude sõdurid hukkasid kiirguse levitamise vältimiseks enamiku loomadest, kuid mingil osal neist õnnestus põgeneda. 35 aastat hiljem elab Tšornobõli ümbruse 2600 kilomeetril sadu tänavakoeri, kes on eelmainitute järeltulijad. Nende tegelikku arvu ei tea keegi.

Vaatamata sellele, et nende koerte keskmine eluiga on tavaliste koerte omast märksa madalam - keskmiselt viis eluaastat - on tegu tõeliste ellujääjatega, kes on end sisse seadnud maha jäetud majades. Organisatsioon nimega Clean Futures Fund hoiab loomadel silma peal ning soovib neid ka põhjalikumalt uurida, samuti pakuvad nad virtuaalseid tuure koerte jälgimiseks.

Mõnest koerast on saanud sotsiaalmeediastaarid. Näiteks Tarzan on reaktori valvurite käe all õppinud käppa andma ja muid trikke tegema ning turistid panevad tema oskusi imeks. Kui Bogdan inimtühjadel tänavatel tiiru teeb, saadab salk koeri teda alati truult. Vahel põikavad nad küll ligi mõnele turistile, tegemaks kindlaks, ega tollel midagi söödavat kaasas pole, kui pöörduvad siis alati Bogdani juurde tagasi.

Bogdan omakorda aitab, kui mõni loom on pinnu või klaasikilluga käppa vigastanud ning organiseerib koertele marutaudivastast vaktsiini. Võõrastel palutakse koeri mitte puutuda, sest nad võivad enda nahal kanda radioaktiivset tolmu, samuti kipuvad mõned neist tundmatuid inimesi siiski hammustama.

Allikas: BBC

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid