Talvise kutsikaga (Ilse on sündinud novembris) pole nende ambitsioonikate plaanide realiseerimine esiotsa muidugi lihtne - koerast kipub saama diivanipadi, kes tubase möllamise vahele tikub ikka tukkuma peremehe või -naise külje alla, jälitab niuksudes tualetti või duši alla minejat ja jälgib õueelu peamiselt läbi akna justkui televiisorit. Ent kohe, kui COVID majast lahkus, võtsime ümberõppe tõsiselt käsile.

Plaan A on siiski see, et Ilsest saaks seltsikoer, keda on võimalik kaasa võtta kõikjale, kus loomad vähegi lubatud on. Näitustel osalemine, nagu kasvataja tungivalt soovitab, võib samuti kõne alla tulla - kõik head ja tiitleid väärivad omadused sai Ilse vanematelt kaasa, ent ikka ja jälle: eeskätt on ta sõber ja pereliige. Järelikult tuleb tal meiesuguste nomaadide seltsis harjuda ka kõikvõimalike erinevate situatsioonide ja olenditega. Tegelikult on ta hulga plusspunkte juba ära teeninud. Koertetreener küll ütles, et mehe, laste ja koerte üle ei tohi ennatlikult rõõmustada, muidu keeravad nad raudselt mõne käki kokku, aga meil on siiani kõik valutult sujunud.

Meie eelmine taks Tilde oli igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke. Ideaalne-joviaalne seltsikoer, kellel oli haruldane omadus keerata ümber sõrme iseäranis uued inimesed seltskonnas. Nad kõik uskusid siiralt, et on äravalitud, kui taksikene oma jäägitu tähelepanu just neile pööras - sülle kippus või kaissu magama keeras. Nipp seisnes tegelikult loomulikult selles, et kogenenumatega ei tasunud sama taktikat kasutada: paari korra järel kippusid inimesed seda läbi nägema.

Ilsega on teisiti - tema on uje läti neiu, kes eelistab tahaplaanile jääda ning uued olukorrad kutsuvad temas esile alalhoidlikkuse. Nii mõnigi sõber ongi teda juba häbelikuks nimetanud. Igal juhul sel nädalal, kui ilmad viimaks ilusaks pöörasid, võtsime joonelt suuna Peipsi järve äärde.

Esimese kämpingu peremees oli esmapilgul veidi kohkunud, et tulime taksiga (teadaolevalt ikkagi taltsutamatu jahikoer) ja seejärel juba hämmingus, kui tagasihoidlikult väike loom käitus, kogu aeg pererahva ligi hoidis ning võõraste tähelepanust hoidus. "Te peaksite temaga ikkagi midagi ette võtma - jahikoer ju!" arvas ta viimaks ning jutustas pikalt oma kütiinstinktidega koertest, kes mööda metsi rebased ajavad ja murtud rotid talle ukse ette toovad.

Tänan, aga minu elu on märksa lihtsam, kui mulle poolsurnud rotte kingiks ei tooda - ma nimelt kardan neid paaniliselt. Teisalt oleks ebamugav lakkamatult ohjata koera, kes iga metsikuma lõhna peale ajama paneb (Tilde oli meil just selline) ning keda siis tundide kaupa otsida tuleb. Tänu Ilse ujedusele jäid lähemalt uurimata ka peremehe kanad, kassid ja küülikud.

Küll aga jõudis kutsika jaoks kätte õhtu, kus teda esimese niuksatuse peale sülle magama ei lubatudki. Tuli leppida oma saatusega ja tukkuda lõkke kõrval tuha sees, kui päevased taksiasjad - nuuskimine ja liiva kaevamine - aetud said. Väsimus võttis muidugi maad nii laiaulatuslikult, et ega ta väga protesteerinudki.

Teise turismitalu hiiglaslikul territooriumil otse järvekaldal võõrustas Ilset aga tohutusuur neljajalgne peremees - landseeri tõugu Chemp, kellega otsemaid sõprussidemed sõlmiti. Tänu maksikoera rahumeelsele iseloomule ja Ilse taktitundele jagati nii maa-ala kui mänguasju kahe päeva jooksul ilma igasuguste arusaamatusteta. Ilse on alati hirmsas vaimustuses, kui vanemad koerad talle õiget käitumist ette näitavad, ta haarab koerakäitumise loogikat neil juhtudel joonelt, samuti on ta siiamaani väga diplomaatiliselt toime tulnud kohatud kasside ja jänestega, kes seni veel on kasvult temast suuremadki. Ta lihtsalt ootab vagalt, millal talle ligi astutakse ja üle nuusutatakse. Ei mingit haukumist, urisemist või peale hüppamist.

Millest aga tõenäoliselt varem või hiljem probleem kujuneb, on äsja tekkinud entomoloogiahuvi: kõiki väikeseid lendavaid olendeid tuleb ju taga ajada ja naksata püüda. Ühel hetkel põrkuvad ilmselt taksi ja mesilase huvid - ning need tagajärjed võivad olla üsna valulikud. Tilde püüdis kord elegantse liigutusega mesilase otse lõugade vahele ning paari tunni jooksul, mil pidasime aru, kas peaks arsti poole pöörduma, oli meil taksi asemel shar pei. Õnneks lahenes olukord ise, kui koer oli veidi aega maganud.

Ilmselgelt olid need reisipäevad kordades väsitavamad kui kodus igavusest ulakuste välja mõtlemine ja rihmajalutuskäigud. Kuna tagasi jõudes läksime joonelt veel ka kutsikakooli tundi, siis päeva lõpetuseks ei tahtnud Ilse enam mitte midagi kuulda ei inimestest ega loomadest, vaid keeras koju jõudes joonelt puuri kerra, et omaette olla.

Iga kord, kui oleme mõnelt head käitumist nõudvalt väljasõidult naasnud, kiidab Tom Ilset taevani: küll on mõistlik loom, kes absoluutselt probleeme ei põhjusta! Kas me sellist taksi tahtsime? Jah, tahtsime küll!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid