Vaktsineeritava ala laius on 50 kilomeetrit Venemaa maismaapiirist ning 30 kilomeetrit Narva jõest. Vaktsiini külvamist alustatakse Ida-Virumaal Narva jõega piirnevatel aladel ning jätkatakse Lõuna- ja Kagu-Eestis Pihkva oblasti maismaapiiril ning Peipsi järve lõunapoolsetel piirialadel.
Põllumajandus- ja Toiduameti peaspetsialisti Enel Niine sõnul on metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine väga oluline. „Marutaud on väga levinud näiteks Venemaal, Valgevenes ning Ukrainas. Haigus võib Eestisse tagasi jõuda nii kaugema vahemaa tagant mittenõuetekohaste lemmikloomade sisseveol kui ka vahetult üle piiri metsloomadega. Seetõttu on oluline, et piiriäärsetel aladel elutsevad rebased ja kährikud oleksid haiguse eest vaktsineerimise läbi kaitstud,“ selgitas Niin.
Marutaud on loomade ja inimeste ägedakujuline närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, mis lõpeb alati surmaga. Rohkem kui 95 protsenti inimeste haigestumistest saab alguse kokkupuutest marutaudihaige koeraga. Kassid ja koerad võivad haiguse saada metsloomadelt ning seetõttu on oluline, et ka lemmikloomad oleksid marutaudi vastu vaktsineeritud kaitsmaks loomade ja inimeste elu. Marutaudikahtlusega loomast tuleb viivitamatult teavitada loomaarsti.
Vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid metsloomadele mõeldud peibutussöötasid. Tegemist on kalajahumassist söödaga, kuhu on peidetud kapseldatud marutaudi vedelvaktsiin. Vaktsiinsöötasid külvatakse õhust väikelennukitega. Vaktsiine ei külvata linnade, asulate, teede ning veekogude kohal. Piisava nähtavuse tagamiseks lendavad väikelennukid madalalt.
Teadmiseks vaktsiinipala leidjale:
Vaktsiinipala leidmisel tuleb see jätta puutumatult sinna, kust see leiti.
'
Kui on oht, et vaktsiinipala võivad leida lapsed või koduloomad, tuleb vaktsiinipala ümberpaigutamisel kasutada kummikindaid.
Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud värskele haavale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke veega (naha puhul ka seebiga) ning pöörduda perearsti poole.
Vaktsineerimise ajal ning järgneval paaril päeval tuleb koerad ja kassid vaktsineerimisalal hoida sisehoovides.
Loomaomanik on kohustatud jälgima, et tema kassid ja koerad oleksid regulaarselt marutaudi vastu vaktsineeritud. Vaktsineerimiste vahe ei tohi sõltuvalt kasutatavast vaktsiinist olla pikem kui kaks aastat.
Täiendavat infot vaktsineerimise kohta leiab marutaud.ee
2013. aasta aprillist alates on Eesti Rahvusvahelise Epizootiate Büroo (OIE) deklaratsiooni kohaselt ametlikult marutaudivaba riik . Vastavalt uuele Loomatervisemäärusele on Eesti marutaudivabadus sellest kevadest kinnitatud ka vastava Euroopa Komisjoni otsusega. Haigusvabaduse säilitamiseks ja marutaudi Eestisse taasleviku takistamiseks külvatakse vaktsiinisöötasid nn puhvertsoonis, mis vahetult piirneb riikidega, kus marutaudi esineb.
Aastatel 2011–2014 hõlmas puhvertsoon nii Läti kui ka Venemaa piiri. Seoses sellega, et Läti Vabariik saavutas 2015. aastal marutaudivabaduse ning on seda suutnud säilitada seniajani, vaktsineeritakse alates 2015. aastast vaid Vene Föderatsiooniga piirnevaid alasid.
Esimene marutaudi vaktsiini külvamine toimus Eestis 2005. aasta sügisel ning hõlmas Põhja- ja Lääne-Eestit. Aastatel 2006–2010 külvati vaktsiini kogu Eesti territooriumil kaks korda aastas – kevadel ja sügisel, aastatel 2011–2014 puhvertsoonis Läti ja Venemaa piiril. Vaktsineerimiste tulemusel on marutaudi Eestis viimase kümnendi jooksul diagnoositud vaid üksikutel juhtudel.
Eelnevatel aastakümnetel leiti Eestis keskmiselt mõnisada marutaudijuhtumit aastas. 2003. aastal suri marutaudi enam kui 800 looma. 2007. aastal diagnoositi ainult neli marutaudijuhtumit. 2008. aasta kevad-talvel leiti kolm marutaudis looma, mis olid viimased riigisisese päritoluga marutaudijuhtumid. Edaspidi on haigust diagnoositud vaid Eesti-Vene maismaapiiri vahetus läheduses: kolmel rebasel 2009. aasta suvekuudel Põlva- ja Võrumaal ning ühel kährikul 2011. aasta jaanuaris Põlvamaal.
Puhveralas vaktsineerimise järelkontrolli tulemuste põhjal võib öelda, et vaktsiini on söönud keskmiselt 76% sihtgrupi loomadest. 46%-l uuritud loomadest on leitud viiruse vastu kaitsvaid antikehasid tasemel, mis kindlalt väldib nakatumise.
