ILSE BLOGI | Piss, kaka ja kevad - kas kuuekuuselt peaks "potilkäimine" selge olema?
Ilsele lähevad siit kirja täiendavad plusspunktid - närimisega seotud jamadest oleme me täielikult pääsenud. Ilmselt suuresti tänu sellele, et keegi meist on koeraga alati kodus. Viimasel ajal ei ilmuta ta huvi isegi jalanõude vastu, mis varem said igaks juhuks suletud ustega garderoobi peitu pandud. Tõenäoliselt hakkab see vanus lihtsalt mööda saama.
Pissimise-kakamisega on lood olnud veidi keerulisemad. Kutsikat võttes läbisin muidugi hulga kohustuslikku kirjandust teemal, kuidas see ettevõtmine nii endale kui koerale võimalikult arusaadavaks teha, leides sealt ühtlasi ka tõetera, et enne kuuekuuseks saamist pole kutsikalt põiepidamist realistlik nõuda: ta lihtsalt ei tule füüsiliselt sellega toime. Seega polegi muud, kui ajalehed maha, mopp kätte ja madalstarti, et ärkamise või söömise järgselt kutsa kiirelt õue tõsta.
Siinkohal tuleb tunnustada Ilse kasvatajat kennelist Hunter`s Parade: ajaleheasi oli kutsikal selge juba siis, kui ta meile koju jõudis. Ilmselt oli sellekohase pedagoogikaga varakult alustatud. Samas võis juhtuda, et ajalehte asendas näiteks vaip või maha kukkunud rõivatükk, sest visuaalselt on need ometi ju sarnased!
Väikese koera junnid ja loigukesed pole midagi tapvat (ja uskuge, ma tean, mida räägin, kuna olen varasemalt sunnitud olnud koristama ka dogi lehmakoogimõõtu hunnikuid). Karistada ja riielda õnnetuse juhtumise korral ei luba ükski tänapäevane autoriteet. Samas tekib küsimus, mille põhjal peab koer ikkagi aru saama, et tema kemps asub õues?
Ilse sai selle asja kohati isegi käppa, aga probleem kerkis uuesti siis, kui lumi ära sulas. Lumi meenutas kasvõi veidikenegi ajalehte, aga palja maa peale ei lubanud häbitunne tükk aega kuidagi kükitada.
Piinlikkustundega polnudki muud peale hakata, kui võtta ette niivõrd pikad jalutuskäigud, et häda enam häbeneda ei andnud. Kes siis metsa all pisukest väetamist pahaks paneb?! Koduümbruses kõndides on meil alati kakakott taskus, nii et nüüd teab Ilse juba selle krabinat kuuldes, et ees ootab õueminek. Muide, sõna "õue" on nii mõjus ja tähendusrikas, et seda kuuldes tormab taks alati esikusse ning viitab koonuga nagis rippuvatele traksidele ja rihmale.
Kuuekuuse jaoks on niisiis potidraama lahendust leidmas, võtmesõnaks õueskäik kolm korda päevas. Ajalehed võib (peaaegu) põrandalt koristada. Esimese tiiru koeraga teeb Tom enne tööle minekut, siis saavad esimesed hädad õiendatud ja uuesti kaissu keritud. Olgu koertejumal tänatud sellise taksi eest, kes ise ei taipa kell kuus hommikul vingudes ja kraapides õue nõudma hakata. Sügavalt ja religioosselt õhtuinimesena tajuksin seda koonduslaagrina. Ilse on õnneks valmis südapäevani põõnama ja kui oleme nädalavahetuseti väljasõite teinud, siis ei ole ka kauem magamise puhul juhtunud ühtki pissiõnnetust. Uni on püha!
Küll aga võib ühe taksi puhul otsustavaks saada halb ilm. Vihma ja tuule puhul antakse jalutuskäigu kohta väga selgelt mõista, et mine ise, kui tahad. Nii juhtuski hiljuti, et kuigi Agnetha koera kenasti lõuna ajal õue viis ja piss tehtud sai, tuli koer tirides ja tormates tuppa ning sättis end otsejoones ajalehe peale kakale. Paar pisikest pissitirtsu võib põrandale juhtuda suurest erutusest - kui keegi pereliikmetest koju jõuab ja on tarvis teda eufooriliselt tervitama söösta. Ühesõnaga, pooleaastasel siiski veel on, mida omandada, aga distsiplineerimine edeneb jõudsalt ja edukalt!
