Mul on teismelistega palju kogemusi: olen kolme lapse pubekaead (peaaegu) seljatanud, niisamuti ajakirjanikuna tegelenud noortega seonduvate teemadega ning koerigi on ju enne olnud. Tunnistan, et mulle meeldivad teismelised vaatamata oma oskusele probleeme tekitada - võibolla on asi selles, et vaatamata lisanduvatele eluaastatele pole ma hingeliselt ikka veel sellest eluperioodist välja tulnud. Aga praegu on meil kodus pooleaastane pubekas.

Osa neist kiitvatest sõnadest, mida olen varem Ilse kohta kirjutanud, tuleb nüüd tagasi võtta. Tema pilku on siginenud tõrksus ja kuulmine on muutunud valikuliseks. Käsklused, mida oleme treeninud nii koolitusel kui kodus, enam järsku ei päde või kuuluvad täitmisele siis, kui selle eest midagi vastu pakutakse. "Ei" pole samuti enam alati "ei", kui on vaja prügikotis tuhnida või üritada laualt toitu krahmata. Selle kõigega kaasneb provokatiivne silmavaade: "no ja mis sa nüüd teed siis?!"

Laste puhul olen jäägitult sõnade usku: alates sellest ajast, kui laps omandab kõnevõime, peab olema võimalik temaga läbi rääkida ja asjade üle arutleda. Koera puhul see metoodika paraku ei toimi. Jah, talle on tuttavad mingid väljendid ja isegi kui me omavahelistes vestlustes kõlavad sõnad nagu "sööma" või "õue", kui need ei ole otseselt temale määratud, pöörab ta pea viltu ja jääb otsa vaatama. Aga nüüd ei tee ta teinekord kuulma isegi nime peale kõnetamist. "Ma pole teil mingi Ilse, vot." Õnnetuseks olen ma loomult peaaegu haiglaselt järeleandlik, seega taks oma kangekaelsuses võiks olla parimaks koolitajaks enesekehtestamisel.

Kõik see algas justkui üleöö - umbes samal päeval, kui voodilinadele tekkisid esimesed vereplekid ning kogu pehme mööbel tuli rätikutega katta ja mopp pidevalt käeulatuses hoida. Kolmandal päeval sai taks omale püksid. Enamiku päevast võib ta toas siiski püksata joosta, ent kuna tegu on kaisutaksiga, tuleb ööseks püksikud jalga tõmmata. Nii mõnelgi korral on tal õnnestunud need varavalgeks ikkagi jalast ära nihverdada. Kui keegi veel ei tea, siis tegu on spetsiaalsete innaajaks mõeldud püksikutega, mis käivad küljelt pandlaga kinni ja jätavad saba vabaks. Ega need ei meeldi tõenäoliselt ühelegi koerale, kuid lootus on, et kui varakult harjutama hakata, siis mingist ajast alates võtab loom need siiski omaks.

Et ei juhtuks äpardust (tulevikus pole võimatu, et me Ilset siiski paaritame, kuid enne tuleb end näitustel atraktiivseks teha ja sobilik peigmehekandidaat leida), oleme vaba aja veetnud tsivilisatsioonist võimalikult kaugel - paksus metsas, eemal teistest koertest ja inimestest lootusega et hunt või rebane sigitama ei tiku. Olen varemgi kirjutanud, et Ilse on paras kleepekas ega kipu peremeestest eemale ka vabas looduses. Tänu jumalale pole see ka jooksuajal teisiti. Kummaline on asjaolu, et füüsiline tegevus väsitab teda oluliselt vähem kui sotsiaalne. Joosta, ujuda ja kaevata jaksab ta lakkamatult, aga pärast koolitundi või rahvarohkemat kohta on toss väljas ning tükiks ajaks rahu majas.

Ilse ujumas

Küll aga on pubekaeas veelgi süvenenud tema võõraviha või õigem oleks öelda: umbusk. Eriti puudutab see lapsi, kes on käitumiselt spontaansemad. Küllap on sellel oma eellugugi, sest kui taks pesas lesides päikesevanne võtab, ilmub aeg-ajalt akna taha ikka mõni mudilane, kes näpuga vastu aknaklaasi togib: näe-näe, taksikoer! Taks näeb ju välja naljakas ja süütu, samas ei arva ta ise sugugi, et selline käitumine vastuvõetav oleks, nii et tasapisi on ta hakanud karva turri tõmbama ja urisema. Kuna meie oma lapsed on juba suured, peame ilmselt mõne rendile võtma, et koera ka väiksematega lepitada.

Tema enda süütud-muretud lapsepõlvemängud on aga jäänud tahaplaanile - kui titeeas tahtis ta lakkamatut tegelemist ja pidin tema lõbustamiseks erinevaid mänge ja atraktsioone välja mõtlema, siis nüüd on koer muutunud tasasemaks ja veedab suure osa ajast aknal pesas filosoofiliselt mõtiskledes. Treener ütles, et jooksuajal on võimalik ma mõningane kõhuvalu, võibolla seegi pärsib tavapärast ülevoolavust.

Vaoshoitud ebameeldivuse väljendamine on saanud osaks ka mõnele koerale. Näiteks ei talu Ilse üht koolikaaslast ja see antipaatia on neil vastastikune. Põrnitsetakse teineteist ja urisetakse, vahel võetakse ka kõvem laulujoru üles. Õnneks oskab treener Krista Laanet neid olukordi põhjendada ja ka vilunult lahendada, nii et oma kutsikakooli tunnistuse saime kooliaasta lõpuks kenasti kätte, mis siis, et aktuse ajaks tuli taas pükskostüüm selga tõmmata.

Ilse tunnistus
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid