Eesti Metsloomaühingu vabatahtlike ees lahti rulluvad väärkohtlemise lood pole aset leidnud ainult teadmatusest. "Sel aastal on meil olnud ärevaid juhtumeid: ühes piirkonnas loopisid algklassiealised lapsed linnupoja vastu seina surnuks, teises piirkonnas astus esimese klassi laps linnupojale peale ja vabatahtliku selgitust kuulma ei vaevunud," tunnistab ühingu Järvamaa piirkonna juht Virge Võsujalg.

Tema sõnul jäävad vabatahtlike käed laste ohjamisel lühikeseks. "See on surnud ring. Kust ma tean, kes on selle lapse ema või isa? Netti neist pilte panna ei tohi, see lõpeb meie jaoks karistusega," pihib ta. "Vanemad lapsed teavad suurepäraselt oma õigusi: ülbitsevad ja hauguvad vastu, kui nendega rääkida püüda."

Ta ise proovis vestelda laste vanematega, kes jänesepojad surnuks väntsutasid ning nad kondenspiima ja jäätisega lõhki söötsid. Elama ei jäänud sellest pesakonnast ükski loom. "Öeldakse, et ma ajan kiusu. Jänesepojad olid gaasi täis nagu õhupallid."

Selliseid õigustusi jagub vanematel enamgi. "Kas sina siis ei tapnud väiksena lindu või ei lõiganud konnal jalga otsast? Sinu lapsed hüppavad ka kindlasti tigusid surnuks ja lõiguvad vihmausse," toob ta näite. "Paraku minu lapsed käivad ja korjavad tigusid ja konni autoteelt ära. Mõttetut surma ei luba me kunagi."

Positiivselt üllatas ühingu vabatahtlikke aga 9-aastane Raldo, kes leidis linnupoja ning hoidis teda enda juures, kuni vabatahtlik appi jõudis. "Armas poiss oli valmis võtma tibatillukese linnupoja endaga tuppa ja hoidma teda enda käes seni, kuni me leiame vabatahtliku, kes saab talle appi minna ja linnupoja üle võtta. Ootamise ajaks võttis ta oma väikese õe kinda ja pani linnupoja sinna sooja. Imetleme tema õrnust, sest linnupoeg kaalus vaid kaks grammi! Seni, kuni vabatahtlik jõudis, vaatas nutikas Raldo binokliga pesapuud, et tuvastada, kas ja kus on pesa, lootuses teada saada, kelle poeg see on. Aitäh sulle, imeline laps!" kirjutab ühing sotsiaalmeedias.

Linnupoja päästnud Raldo

Julmuse kõrval kohtab ka tavalist heast soovist kantud rumalust, millega väikestele elusolenditele karuteeneid osutatakse. Suurel osal linnupoegi leidvatest inimestest on mure: „Ta on siin muru sees üksi! Kedagi ei ole!”

Metsloomade abistajad tuletavad meelde, et innupojad peavadki üksi hakkama saama, sest ema ja isa käivad toitu otsimas, tulevad hetkeks maapeale, et poegi sööta ja lähevad jälle tagasi tööle. Igas pesas on ju mitu poega, mitte ainult üks.

„Aga siin on nii palju kasse!“ on ka väga populaarne põhjus, miks linnupoeg on üles korjatud ja koju viidud. "Seni, kuni meil on inimesed, kes kasse õue lasevad, niikaua jagub meil vabakäigukasse igasse maakonda," tõdeb ühing. Sellegipoolest ei tohi ära korjata terveid, oma vanemate hoole all olevaid linnupoegi kasside või koerte hirmus. Ka teised linnud on ohtlikud, kuid see on vanemate töö kaitsta oma poegi.

"Lindudele ei tohi vett suhu valada ega tilgutada, sa valad selle talle lihtsalt kopsudesse ja see lõpeb linnu surmaga," toonitab ühing ja kutsub inimesi üles neilt vajadusel abi küsima.

Linnupojad