Vanuse järgi võiks Žorik juba koerte paradiisis olla, kuid vanake ilmutab hämmastavat elujõudu ning on pensionipõlves ka paikseks jäänud. Juba aasta aega on ta elanud Viktoria juures ja lasknud enda eest hoolitseda. Möödunud nädalal astus ta perenaisele esmakordselt ilma kutsumata ligi.
"Ma ei tahtnud teda varem torkida ega hirmutada, vaid lasin tal harjuda," ütles Viktoria. "Ta on eluaegne hulkur küll, aga sealjuures üldse mitte agressiivne. Eks ta nüüd pikapeale harjus minuga ära." Puugiohu vältimiseks sai koer hiljuti kaela oma esimese rihma, mille vastu ta ei protestigi.
Naise sõnul ei ole Žoriku tervis aasta jooksul halvenenud. Kuigi möödunud suvel võis karta, et pea 20-aastase koera lõpp on lähedal, toimetab ta praegugi talle jõukohases tempos, vahel teeb Viktoria teiste koertega kaasa ka mõne lühema jalutuskäigu. "Saba on tal küll nagu pulk, aga ta püüab seda ikkagi liputada. Tagumised jalad liiguvad ka veidi kehvemini ja vahel käivad tal peal epilepsiahood, aga nende vastu saab ta rohtu, nii et arvestades tema vanust läheb tal täitsa hästi," jutustas perenaine.
Loomapäästegrupi asutaja Heiki Valner tunnustas Viktoriat suurepärase töö eest. "Hoiukoduks olemine ei tähenda ainult loomale toidu ette viskamist, temaga tuleb ikka suhelda ka -Viktoria on sellega suurepäraselt toime tulnud," tõdes ta. "Paraku on olemas ka teistsuguseid hoiukodusid, kelle juures koer muutub või jääb kurjaks. Neist on tulnud meil loobuda, hiljuti lahkus üks omal algatusel."
Terve elu vabaduses elanud Žorik on tuttav kogu Kalamajale - sealsed elanikud toitsid lindpriist koera tema elupäevade vältel. Omanikuta koerte saatuse pühitsemiseks püstitati möödunud aastal Arsenali keskuse ette ka Žoriku monument.