"Guugeldasin, keda ma parasjagu päästan!" Loomaõiguslasest kunstnik puhus tundmatule linnule elu sisse
(12)
Paar tundi enne tänavuse suve algust, kella poole 12 ajal öösel olin oma nelja kassi Buffy, Pontsu, Kretu ja onu Leoga toas, aknad ja rõduuks kuumuse tõttu lahti, kui kuulsin kõva matsu nagu oleks mõni naabritest oma rõduukse kõvasti kinni löönud või midagi rasket alla visanud. Elame suures majas, kus juhtub kõike. Heitsin pilgu rõdult alla, kuid hämaras oli kuuendalt korruselt näha vaid midagi kaltsutaolist jalgrajal vedelemas. Pontsu jälgis tundmatut objekti väga tähelepanelikult.
Läksin tuppa ja istusin laua taha, aga miski sundis mind mõne minuti pärast taas alla vaatama. See, mida nägin, vapustas mind korralikult, sest „riidekalts" oli vahepeal kuju muutnud, meenutades suurt tumedat tõuku. Aitab, ütlesin. Haarasin binokli ja nägin kaltsu asemel lindu. Nüüd läks kiireks. Mütakas, mida olime kuulnud, sai olla ainult linnu vastu akent lendamise heli ja seal ta nüüd vaikselt piinles, kusagilt abi lootmata. Ma ei teadnud, kas lind on elus või juba surnud. Võtsin kaasa töökindad, veepihusti, juhuks kui lind on veetustunud ning telefoni, et targematelt nõu küsida.
Jõudsin oma jalutama nõudva kassikarjaga võideldes lõpuks maa peale. Eest leidsin uimase ent elus linnu. Piserdasin talle vett peale, sest igaüks võib ette kujutada, mitu korda palavusest ja veepuudusest tekkivad raskused võimenduvad, kui täiskiirusel vastu akent kihutada ja kõvale asfaldile kukkuda. Helistasin vabatahtlikud loomakaitseühingud läbi, kuid kesköö paiku nad arusaadavalt enam kõnesid vastu ei võta. Vabatahtlikud tegutsevad pere ja töö kõrvalt ja neilt ei saagi nõuda iga linnuni jõudmist. Seejärel valisin Riigiinfo numbri 1247, kust varemgi lindudega seonduvat nõu olen küsinud. Seal taheti teada, mis linnuga on tegu. Kesköises hämaruses osutus liigimääramine raskeks. Lind oli varblasest suurem, tumeda saba ja heleda rinnakuga, millel ilutsesid tumepruunid tähnid. Linnuke mahtus pihku, ainult saba jäi välja. Oli ilmselt noor ja alles õppis lendama.
Minu kirjeldus osutus ebapiisavaks ja meil ei õnnestunud liiki määrata. Küsiti, kas verd ka on näha. Õnnekombel ei olnud. Öeldi, et linnukese võiks asetada ohutusse kohta taastuma ja kui tal raskeid vigastusi ei ole, suudab ta paari tunni pärast lendu tõusta. Võtsin linnu kätte ja paigutasin ta murule väikese puu alla. Lind ei osutanud mingit vastupanu. Kunagisest suhtlusest Metsloomaühinguga olin õppinud, et lindudele võib turgutuseks meevett anda, niisiis tõin toast meevett ja ilma nõelata süstla.
Ohvri juurde tagasi jõudes läksin jalust nõrgaks - lind kössitas liikumatult seal, kuhu ta olin jätnud, pea langetatud ja silmad kinni. Puudutusele ta ei reageerinud. Kas tõesti surnud? Puurisin pilguga ainiti linnu väikest keha, kuni märkasin kiiret pindmist hingamist. Elu polnud veel lõppenud.
Võtsin oma hoolealuse peopesale. Rääkisin, et ta on ilus ja kõigile väga vajalik ning et ta peab tingimata ellu jääma, sest meil ei ole plaan B-d. Püüdsin teda meeveega toita. Alguses paistis, et linnuke suigub unne, kuid korraga avas ta silmad ja ta pilk lõi särama. Liigutasin kätt aegamööda paremale ja vasakule. Tiivuline pööras pead, uudistades seda maailma, kuhu ta oli linnukehas sündinud. Ometi polnud ta veel valmis uutele seiklustele vastu minema. Asetasin linnu uuesti puu alla, et vahepeal kassiga jalutamas käia ja siis tema juurde naasta.
Läksin Buffyga jalutama. Sel ajal guugeldasin erinevaid linnuliike, võrreldes neid oma leiuga. Miskipärast tuli mulle palju infot just piiritajate kohta - lugesin, kuidas nad ei suuda iseseisvalt maast lendu tõusta ja kuidas inimesed neid peopesal õõtsutades lendu peavad aitama. Minus tekkis õudne kahtlus, et tegu ongi ehk piiritajaga, kelle jätsin mõtlematult maapinnale surema. Linnu keha oli ju üsna voolujooneline ja tiivasuled piklikud nagu piiritajal.
Viisin Buffy tuppa ja kiirustasin tagasi õue. Lind oli sama koha peal, kuhu ta jätsin, aga elavam kui iial varem: kätte võttes rabeles lahti ja isegi lendas paar meetrit, enne kui maha potsatas. Lõpuks oli uljaspeale kohale jõudnud, kes ta on ja kus ta on. Ta heitis mulle oma tumedate säravate silmadega kavala pilgu ning lahkus väledalt keksides, mille käigus märkasin, et ta jalad on pikemad kui piiritajal, pealegi ei suudaks piiritaja iialgi nii hoogsalt hüpelda. Linnuke läks taas oma elu elama ja loodan, et ma teda teist korda samas seisundis enam ei näe.
Kella poole kahe paiku öösel käisin Kretuga jalutamas. Taevas olid helkivad ööpilved, mida imetlesin kerge südamega, teades et kusagil läheduses puu otsas teeb uinakut minu päevakangelane. Varahommikul tuli Pontsu mulle kaissu. Kell näitas 6.32 ja suvi oli alanud.
Eerik Kumari „Eesti lindude välimääraja" aastast 1984, Google ja heade tuttavate abiga õnnestus lind ära määrata. Tegemist oli hallrästaga.
