ILSE BLOGI | Tere tulemast meie hotelli, taksidele allahindlus!
Ühegi eelmise koeraga pole ma julgenud sellist avantüüri ette võtta. Peamiselt koduaias kasvanuna polnud neil piisavalt häid kombeid, et linnakeskkonnas väljapeetult käituda. Tildel oli toidulauas alati norimise komme ja kui dogi Glammy Vääna-Jõesuust kord vanalinna ekskursioonile pääses, õnnistas ta Raekoja platsi otsemaid sisse hiigelhunnikuga. Nii et kõigi huvides oli pigem jääda pikemate jalutuskäikude juurde looduses.
Teiseks: miskipärast jäi mulle varasemalt mulje, et ega koerad kaugeltki igal pool oodatud ei ole. Karvad, ilastamise, haukumine, võimalikud allergiad... erinevalt kasvatamatutest lastest, kellest mööda vaadata püütakse, pälvib sotsialiseerimata koer koheselt negatiivset tähelepanu, mis omakorda võtab võimaluse tema sotsialiseerimiseks.
Vast veel mõned aastad tagasi oligi see nii. Praegu on hea meel tunnistada, et sisuliselt pole olemas kohta, kuhu koeraga minna ei tohi. Minu poeg Jens, kes oma varjupaigast pärit Thori tolle üksindusahistuse tõttu kuhugi jätta ei saanudki, näitas initsiatiivi pea kohe, kui Ilse meile saabus, ja arvas, et Tartu turg on taksile sobiv koht küll (süles muidugi). Sealt edasi viis tee juba pitsarestorani, kus viisakalt küsisime, kas koer tohib siseneda, ning oma esimese väljas lõunatamise kogemuse sai Ilse seal diivanil tukkudes. Nii ongi temast saanud koer, kes käib kaasas absoluutselt igal pool.
Mingil määral pani pandeemia ringi tuuritamisele muidugi piirid, aga niipea, kui toitlustus- ja majutusasutused oma uksed avasid, pakkis nomaadiperekond kompsud, toppis koera puuri tagaistmele ja asus teele. Seega on Ilse praeguseks pea tervele Eestimaale tiiru peale teinud ja teda on kõikjal soojalt vastu võetud.
Ööbimiskohti broneerides kasutame alati filtrit "lemmikloomad lubatud" ning kui sa just ei tule mõttele luksusspaasse trügida, siis on valikuvõimalused üsna laialdased. (Tõe ja ajaloo huvides tuleb siiski tunnistada, et eelmine taks Tilde käis kord poolsalaja Portugali nelja tärni hotellis vannis). Olgu siis kodumajutus, kämping või motell - portatiivne koer, kel puur kaasas, mahutatakse lahkelt ära. Vahel küsitakse selle eest küll lisatasu, kuid viimati Võrus perenaine sellest tasust loobus, põhjendades, et tegu on siiski taksikoeraga ja talle lisatasu ei kehti.
Nii mõnelgi pool on maa-ala olnud piisavalt suur ja külastajate hulk olematu, seega ei pea koera terve aja rihma otsas pidama. Üldiselt oleme saanud Ilset usaldada - kaugemal kui 100 meetri raadiuses ta oma taksiasju ei aja ning võõraste inimeste vastu introvert ka huvi ei tunne. Ühe korra läksime siiski alt. Kiik, millel õhtust drinki võtsime, asus täiesti metsa piiril ning järsku hakkas metsast kostma heledat kiljumist, mida millegagi segamini ajada polnud võimalik: see oli taksi jahihääl.
Selles etapis ei aita kahjuks mitte mingi hõikumine ega sihitu uitamine. Kui jahikoer on läinud, siis ta on läinud. Ilsega juhtus see esmakordselt ning ehmatus oli loomulikult suur. Esmalt möödusid peaaegu müdinal kaks hiigelsuurt jänest, keda Tom alguses metskitsedeks pidas, seejärel ilmus nähtavale läbimärg taks, kes teekonnal traksid seljast oli kaotanud ning kelleltki ka mõned kriimud saanud. Ega midagi, rihm uuesti kaela!
Mis puudutab rihma, siis sellega on meil õnneks sõbralikud suhted. Tegime kaasa ka ühe koolituse, aga selletagi on Ilse rihmas kogu aeg mõistikult kõndinud. See teeb temast omakorda ideaalse kohvikutaksi, kellelt enamikes kohtades viisakalt küsitakse, kas ta vett soovib. Põhimõtteliselt polegi vist olnud paika, kus tema ilmumisele viltu oleks vaadatud. Kuna ta on vaikne ja häbelik, ei panda teda teinekord isegi tähele.
Viimati Hispaanias, kus muide paari aastaga taksid väga moodi on läinud, imestasin, kuidas suitsutorud välirestoranides rahulikult laua all või süles tukkusid ning mõtlesin, et kuidas see võimalik on - taksid lihtsalt on olemuselt uudishimulikud kraaded, sealjuures ka väga häälekad, aga tundub, et oleme Ilse näol pälvinud loteriivõidu. Et ta üldse haukuda oskab, selgus tükk aega pärast seda, kui ta meile kolis, ning siiani praktiseerib ta seda väga harva. Ilma, et me teda selleks kuidagi eriliselt õpetanud oleksime, istub ta rahulikult laua all ega pööra ka mingit tähelepanu sellele, kas, mida ja millal sööme. Ränduriperele on selline muretult kaasaskantav loom suur kergendus.
Kodupoes Rocca al Mare Prismas on Ilse juba tuntud püsiklient, kes võtab koha sisse käru lasteistmel, uurib rahumeelselt ümbrust ja pälvib enamasti sooje sõnu, kui teda üldse märgatakse.
Veidi keerulisem on lugu randadega. Eks me kõik teame, kui kuumad päevad meil parasjagu seljataga ja võibolla ka ees on. Avalikes randades olemegi mehega kordamööda suplemas käinud, sest koeri sinna ei lubata. Vast ainsa ebameeldiva kogemuse saime Saadjärvel - päeval, mil kraadiklaas näitas 30 plusskraadi ning ees seisis pikk tagasitee Tallinna, enne mida olnuks mõistlik end järves värskendada.
Kuna rahvast oli palju, käisime vees kordamööda ja seejärel hiilisin kõrkjate taha, et Ilse inimestslt eemal korraks vette kasta. Me ei olnud isegi enam rannaalal, kui lähenes terasest naeratuse ja rõhutatult range käitumisega proua, kes teatas, et nende rannas koerad ei käi. Kuna olime eelnevalt spetsiaalselt uurinud, kas selle kohta on keelumärk, julgesime siiski vaidlusesse astuda. Selle lühiajalise sõneluse tulemusena sai selgeks, et tegu oli äsja koolivaheajale lastud õpetajannaga, kes ilmselt polnud veel rollist välja saanud. Kuna meie nagunii kohe lahkusime, leidis ta tõenäoliselt endale uue ohvri ühe chihuahua perenaise näol, kes tõepoolest rannaalal kivil istus. Muide, Eesti Loomakaitse Selts avaldas hiljuti nimekirja koerasõbralikest randadest, mille hulka kuulub ka Saadjärve.
Üldiselt aga võib kõigile teenindusasutustele koerasõbralikkuse eest vaid plusspunkte jagada. Ilsele hea käitumise eest samuti. Ongi vist viimane aeg hakata harjutama lennureisiks.
