Okas ei läinudki kurku: miks kägusid on tänavu kuulda veel juulikuus?

Kägu jäi tänavu kukkumisega hiljaks, kuid "käopaanikaks" põhjust pole, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.

Tavaliselt ei pruugi käo kukkumist juulis enam kuulda - käol on okas kurgus ja pigem teeb ta suve teisel poolel teisi häälitsusi. Käopoegadega linnupesi võib leida meil aga ka augusti keskpaigas, mis tähendab, et emane kägu peab oma muna poetama peremeeslinnu pessa hiljemalt juulis, seega umbes-täpselt praegu, sest nii saavad nad pesitsushooajast viimast võtta ja oma järglaskonda võimalikult suureks kasvatada. Seega üritavad isased käod samuti pesitsusest viimast võtta ja emastele muljet avaldada, et nende mune viljastada. Sellest loogikast lähtuvalt ei ole suvine käo kukkumine midagi väga erilist.

Kuid miks kuuldakse tänavu tavapärasest hiljem kägude kukkumist? Ühest selgitust ilmselt ei ole, kuid võibolla aitab seda mõista pilk kevadesse: oli pikalt jahe, lindude saabumine, sh käo ja tema peremeesliikide saabumine pesitsusaladele võis viibida, ja nii pidid käod pesitsusplaanides korrektuure tegema - alustama tavapärasest hiljem (kui peremeest ei ole, siis ei ole ka mõtet asjatult mune toota, sest kes need välja haub ja poja suureks kasvatab? Kägu ise sellega hakkama ju ei saa). Kuna meie lindude seas on veel pesitsemas mitmeid liike, kes on n-ö käosulased (sellise nimega liik on meil samuti olemas), siis „käopaanikaks" põhjust pole - kõik on korras, vaid veidi nihkes.

Kui vaadata linnulaulu füsioloogilt poolt ehk seda, mis toimub linnu sees, mis vallandab linnulaulu, siis suuresti on see sigimishormoonide kontrolli all. Kui isaslinnu organismis hakkab kevadel testostrooni hulk suurenema, hakkab selle tulemusel ka sigimiselundkond kiiresti arenema ning testosteroon mõjutab ka laulmist (enese väärtust on ju vaja emastele reklaamida) ja laul on selleks üks paremaid viise, sest seda on kuulda kaugele. Pärast sigimishooaja lõppu testosterooni hulk langeb kiiresti, sigimisorganid taandarenevad ja ka linnulaulu/kukkumist jääb oluliselt vähemaks. Ju siis on veel meil isaseid kägusid, kel veres piisavas koguses testosterooni, mis vere vemmeldama ja noka laulma paneb.

Aga põhjuseid võib olla teisigi - ja meil ei pruugi neist aimugi olla.