Olles nii koeraomaniku kui lemmikloomaportaali toimetajana lugenud ja avaldanud terve rea lugusid koera sotsialiseerimisest, tundub mulle üha sagedamini, et eraelus tuleb käed üles tõsta. Alustasime Ilsega kohe, kui ta meile koju jõudis ja masterplaan on olnud see, et ta end igal pool turvaliselt tunneks. Et miski teda asjatult ei ehmataks ega šokeeriks, sest see võib kogu eluks jälje jätta.

Seega on nii meil käinud külalisi kui oleme ise kutsika külla kaasa võtnud, looduse- ja kohvikutrippidest rääkimata, ning lasknud tal situatsiooni niivõrd rahulikult jälgida, kui see võimalik on. Tulemus on ikka sama: Ilse jaoks jagunevad inimesed rangelt omadeks ja võõrasteks ning viimastega pole tal mingit huvi suhelda.

Paari päeva eest oli mul lausa kahju ühest vanast mehest, kes oma tugiraamiga promenaadil pingil istus ja kui mööda jalutasime, viimaks kurvalt ohkas, sest tema meelitused "Idi sjuda, taksa! Oi kakaja tõ krasivaja!" ei kandnud absoluutselt vilja. Ilse pööras lihtsalt pea ära ja onu nentis kurvalt: "Nje hotšet!"

Ilse

Paar nädalat tagasi külastas meid minu tädi, kes on suur koerasõber ja kellel olid väga soojad suhted meie eelmise taksi Tildega. Erinevalt joviaalsest seltskonnahingest Tildest tuli Ilse ja lihtsalt istus mu varvaste peal, kui süüa tegin. Ei lepitanud ta südant ka kingituseks toodud maius - ta jättis selle puutumata. Ka koeraarmastajatest sõbrad ei saa temaga kuigi kergesti jutu peale.

Ei, ta ei muutu agressiivseks ega ka ülearu närviliseks, lihtsalt... võõrastega suhtlemine pole tema jaoks. Juba õige varakult märkasin, et pärast mõnd rahvarohkemat pidu on pohmell koeral, mitte inimestel. Järgmise päeva lamab ta lihtsalt oimetult maas.

Ilse

Öeldakse, et taksid valivad välja ühe pereliikme, kellesse nad eriliselt kiinduvad. Mina ei ole jälile jõudnud, keda ta meist (peaaegu neljast, sest Agnetha poiss-sõber on tihti meil) päriselt eelistab. Pigem tunduvad talle vist meeldivat meesterahvad, sest nende saabumise puhul tuleb reeglina väike sirts pissi suurest erutusest põrandale. See on samuti veider, sest enamik koeri eelistab pigem õrna häälega naisi.

Igal juhul oli meil möödunud nädalavahetusel pikem vanalinna-kohvikute-tuur ja kuigi koer kannatlikult laua kõrval istus, oli tal viimaks rahvarohketest kohtadest kopp täiesti ees. Üks talle toodud joogikauss ajas teda nii närvi, et ta tegi korduvaid katseid Tomile sülle ronida. Kusjuures probleemiks näib kujunevat seegi, et ta ei soovi võõrastest kaussidest tundmatute inimeste poolt toodavat vett juua, vaid on selle suhtes umbusklik. Aga ilmad on meil praegu ju teadagi millised!

Ilse kohvikus

Ma ei tea, kui paljud teist on läbi teinud lennureisi koeraga. Meie mitte - Hispaaniasse tõid Tilde meile järele sõbrad, kui sinna kolisime. Igal juhul on kasvõi koerale lennupileti ja -koha leidmine terve teadusharu: mõned lennukompaniid lubavad pardale üksnes pimedate juhtkoeri, teistel ei leidu salongis kohta ning vaatamata kergele kaalule tuleks taks alla pagasiruumi lükata. Seega langetasime raske südamega otsuse seekord Hispaaniasse sõites Ilse koju jätte. Noh, mitte päris koju - ta kolib kaheks nädalaks Agnetha poiss-sõbra vanemate juurde, kes oma kahe koera kõrvalt on valmis ka Ilse eest hoolitsema.

Ennetamaks võimalikke vastuolusid on ta nüüd paar korda asenduskodus harjutamas käinud ja asjad edenevad tasapisi. Samas jääb süda loomulikult valutama, kui omade kaisus magama harjunud koer oma elus korrektiive tegema peab. Keskkonnavahetus on talle ilmselgelt valuline - erinevalt näiteks meie kunagisest dogist, kes vahepeal muretult kaks nädalat koerte hotellis elas ega millegi üle ei kurtnud.

Ilset ei saa paraku üksi jätta ei šampanjajoomise järel ega muidu. Tavaliselt vaikne koer lööb siis tõelise lugupilli lahti. Mõne päeva eest oli mul vaja juuksurisse minna ning kuna tegu pole siiski päris käekoti-koeraga, jätsin ta raske südamega omapäi. Traagiline aaria (jah, tegelikult on tal vali hääl) kõlas aknast tagantjärele ning jätkuvalt ka koju pöördudes kuni Rocca al Mare keskuseni välja. Ilmselt polnud ta hetkekski peatunud. Õnneks summutavad selle suisel aal ümberringi käratsevad naabrilapsed, nii et naabritel pole puht sellest lähtuvalt meile midagi ette heita.

Teades, et lastest saavad suvelaagris kogenumad inimesed, loodame augusti alguses Hispaaniast tagasi jõudnuna eest leida uute harjumustega ja paindlikuma suhtumisega taksi.

Ilse
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid