Ulukispetsialist Peep Männil: ilvese seisund ei näita paranemismärke. Kus võivad peituda selle põhjused?

Möödunud nädalal kirjutas keskkonnakaitsja Eleri Lopp-Valdma Delfis artikli, kus ta pöörab tähelepanu ilvese arvukuse vähenemisele ning peab selle põhjuseks salaküttimist ja vildakaid seireuuringuid. Kuna artikkel eksitab Keskkonaagentuuri sõnul nii mõneski kohas lugejaid, selgitab Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Peep Männil lähemalt, miks ilvese arvukus püsib allpool soovitud taset – põhjus ei ole vildakas meetodis ega poliitilistes otsustes, nagu väidab Lopp-Valdma.

Keskkonnaagentuur avaldas hiljuti värske ülevaate ulukiasurkondades aastate jooksul toimunud muutustest ja nende põhjustest. Sealt selgub, et ilveste arvukus on meil väiksem kui võiks olla.
Ilvese arvukuse viimane kõrgseis oli 2000ndate lõpus ning hea aastane juurdekasv võimaldas neid toona ka küllaltki palju küttida. Kuna metskitse, kes on ilvese peamine saagiliik, arvukus oli sel ajal väga kõrge, oli kõrge ka ilvese keskkonna kandevõime, mida väljendasid head juurdekasvunäitajad.

Märgatav kahanemine

2009/2010. ja 2010/2011. aasta külmadel ja lumerohketel talvedel hukkus aga hinnanguliselt ligi 80 protsenti meie metskitsedest, mis automaatselt kahandas kordades ka keskkonna kandevõimet ilvese jaoks. See väljendus ilvese juurdekasvu märgatava kahanemisena: langes pesakonna keskmine suurus, tekkisid sigimispausid ning suurenes noorte isendite suremus.

Siinkohal olgu lugejale meeldetuletuseks mainitud, et keskkonna kandevõime (mahutavus) on ökoloogias parameeter, mis iseloomustab populatsiooni suurust (arvukus), mille puhul populatsioon kasutab keskkonnavarusid (nt toitu, pesapaiku) samal määral, kui need looduslikult uuenevad.
Ilvesel on Eestis metskitse kõrval küll alternatiivseid saakliike, nagu näiteks jänesed, rebane, kährik, kobras, pisinärilised ning mitmed linnuliigid. Neist piisab täiskasvanud isendite ellujäämiseks, aga mitte tugevate pesakondade üles kasvatamiseks. Lisaks sellele kätkeb rebaste ja kährikute ilvese söögilauale tulek endas suurenenud riski nakatuda kärntõppe, mis oli kindlasti üheks täiendavaks suremusteguriks näiteks 2010ndate aastate esimeses pooles, mil nii rebaste kui ka kährikute seas oli seda haigust põhjustav süüdiklest laialt levinud.

Neil aastatel oli üheks ilvese arvukuse languse tõenäoliseks põhjuseks ka tema väljaränne lõunasse. Nimelt mõjutasid 2010ndate alguse rasked talved metskitse arvukust märksa vähem Lätis, mistõttu säilis seal ilvese keskkonna kandevõime märksa kõrgem kui meil. Nõnda jätkus Lätis üsna intensiivne ilvese küttimine ajal, mil Eesti asurkonna seisund enam küttimist ei võimaldanud. On üsna tõenäoline, et neil aastatel osa Põhja-Lätis kütitud ilvestest olid Eestist pärit isendid.

Salaküttimise roll

Kolmandaks suremusteguriks 2010ndate esimeses pooles oli tõenäoliselt ka suurenenud salaküttimine, põhjuseks eeskätt kahanenud arvukusega metskitse „kaitsmine“. Oli ju veel käesoleva sajandi alguses, rääkimata eelmisest sajandist, ulukite lisasöötmise kõrval üheks olulisemaks biotehnika võtteks jahimajanduses kiskjate hävitamine. Kõik need eelpoolmainitud suurenenud suremustegurid olid aga otseselt seotud metskitse arvukuse drastilise langusega meist sõltumata põhjustel.

2010ndate algul, mil metskitse arvukus oli juba langenud ning sellest tulenev ilvese arvukuse langus oli samuti juba märgatav, jätkati ilvese küttimist, seda küll juba oluliselt vähendatud mahus. Toona sai nimelt otsustatud, et ilvese keskkonna kandevõime kahanemisel alla kriitilise piiri on mõistlik jahipidamisega vähendada ka ilvese arvukust, et soodustada metskitse arvukuse kiiremat taastumist ning luues sellega eelduse ka ilvese kiiremaks taastumiseks.

Tagantjärele tarkusena võib keegi asjatundmatu ju öelda, et neil aastatel toimunud üleküttimine oli ilvese asurkonna ebasoodsasse seisundisse langemise põhjuseks. Seda ei või siiski väga tõsiselt võtta. Nimelt toimus metskitse massiline suremine 2010. aasta kevadtalvel. Sel ajal oli ilvese arvukus veel kõrge, mistõttu muutus sellele järgnevalt ilvese kisklus oluliseks teguriks juba niigi madala metskitse arvukuse jätkuval langusel.

Ega me täpselt ei tea, kuid siiski on üsna tõenäoline, et ilvese arvukuse ennetava langetamiseta oleks metskitse arvukus veelgi kahanenud, tuues endaga kaasa ilvese keskkonna kandevõime veelgi madalama läve ning tema arvukuse veelgi suurema languse, millest välja tulek oleks olnud veelgi vaevalisem. Küll aga tuleb üheselt otsustajate eksimuseks pidada 2015. aastat, mil nii metskitse kui ka ilvese seisund näitas paranemist, küttimise lubamist, hoolimata selle väga tagasihoidlikust mahust. On üsna tõenäoline, et sel aastal maakondadele jaotatud 1-2 isendiline küttimislimiidi mõju oli oodatule vastupidine ehk mitte ei piiranud salaküttimist, vaid võis selleks pakkuda hoopis lisavõimalusi.

Tunnustatud meetod

Eestis kasutusel olev ilvese seire metoodika põhineb peaasjalikult isendi- ja jäljevaatluste kaardistamisel üle kogu Eesti (tehakse talveperioodil) ning nende andmete analüüsi tulemustena tuuakse välja erinevate poegadega emailveste arv ja levik. Sarnane metoodika on kasutusel ka näiteks Soomes, Rootsis ja Norras ning see on rahvusvahelistes teadusringkondades tunnustatud.

Suur enamus algandmeid kogutakse jahimeeste poolt, kuid nende analüüsi teeb Keskkonnaagentuur, et tagada tulemuste sõltumatus. Lisaks jahimeeste vaatlustele on analüüsi olnud kaasatud ka Keskkonnaagentuuri spetsialistide ning usaldusisikute vaatlused. Samuti on Keskkonnaagentuur viimase kümne aasta jooksul varustanud kokku 19 ilvest GPS-saatjatega ning nende liikumisi jälginud.
Mainitud telemeetriauuring on tehtud koostöös Tartu Ülikooli teadlastega ning nende tulemusi on jooksvalt kasutatud ka ilvese asurkonna seires. Lisaks sellele on Keskkonnaagentuuri spetsialistide osalusel tehtud ilvese Balti populatsiooni geneetilisi uuringuid, mille põhjal on avaldatud mitu teadusartiklit. Niisiis, kui keegi väidab, et Eesti ilvese seire ei põhine teaduslikel alustel, on see avalikkust selgelt eksitav.

Otsused vastavad muutustele

Ilves on meil jahiuluk, mitte kaitsealune liik. Kui Euroopa Liidus on ilves rangelt kaitstavate liikide nimekirjas, siis Eesti on siinkohal vastav erand ning me saame tema kaitset korraldada läbi jahiseaduse. Ilvese kaitset ja ohjamist saab nimetada kohanduvaks (adaptive management), kus asurkonna seisundi muutusi ning selle kaitseks ja ohjamiseks rakendatud tegevuste mõju jälgitakse iga-aastaselt. Iga aasta kohandatakse ka uusi otsuseid vastavalt muutunud olukorrale. Mida pikemad on seire aegread, eriti kui need sisaldavad erisuunalisi arvukusdünaamika nihkeid, seda adekvaatsemaks muutuvad ka otsused. Niisiis toimub meil ajas pidev õpiprotsess, kus muu hulgas õpitakse ka varem tehtud vigadest.

Praegu on ilvese seisund jätkuvalt ebasoodne ning pesakondade arv ei väljenda tõusu, olgugi, et mõned teised näitajad sellele viitavad. Seire ja tehtud otsuste adekvaatsust ja sõltumatust näitab hästi asjaolu, et juba kuuendat aastat järjest on Keskkonnaagentuur teinud ettepanekud ilvese küttimist mitte lubada — olgugi, et teatud maakondade jahindusnõukogudest on tulnud vastupidiseid ettepanekuid. Ilves on hea näide ka sellest, et jahiseadus on sobilik instrument mitte ainult jahinduse, vaid ka liigikaitse korraldamiseks.

Kuna metskitse arvukus on praegu tänu suuremale küttimissurvele märksa madalam kui 2000ndate lõpus, on toonasest madalam ka ilvese keskkonna kandevõime lävi, mis võib eriti just kitse madalama asustustihedusega maakondades nt Läänemaa ja Raplamaa, olla ilvese juurdekasvu piiravaks teguriks. Peale sigade Aafrika katku laastavat mõju meie metsseapopulatsioonile muutus lisaks ilvesele ka metskits peamiseks saakloomaks hundile, mis nende liikide vahelist konkurentsi, hoolimata metssea kiirest kasvust, jätkuvalt tugevana hoiab.

Ka see võib teatud määral, eriti just hundi kõrgema ja metskitse madalama asustustihedusega piirkondades, ilvese kohalikule juurdekasvule teatud mõju avaldada. Kindlasti ei saa ilvese kehvapoolse käekäigu põhjusena kõrvale jätta ka salaküttimise võimalikku mõju. Möödunud talvest on Keskkonnaametis menetluses üks ilvese illegaalse küttimise juhtum. Kuigi üksikjuhtumi põhjal ei saa selle mõju suurust hinnata, ei saa selle olemasolu ka eitada. Ühestki kärntõve tunnustega ilvesest möödunud aastal infot ei laekunud.

Suurkiskjate, sealhulgas ka ilvese kaitset ja ohjamist korraldatakse vastava tegevuskava alusel. Kava on teaduspõhine ehk siis selle koostamisel on kasutatud suur hulk asjakohaseid uuringuid käsitlevaid teadusartikleid. Kava eesmärkide ja selle saavutamiseks vajalike tegevuste planeerimisel on arvestatud erinevate seotud huvigruppidega (looduskaitse, põllumajandus, jahindus). Seetõttu arvestavad need lisaks bioloogilistele ka sotsiaalsete ja majanduslike aspektidega, mida peetakse elementaarseks sarnaste kavade koostamisel kogu maailmas. Keskkonnaagentuuri ulukiseire aruanded ja seal toodud iga-aastased kaitse ja ohjamise ettepanekud lähtuvad selle kavaga seatud eesmärkidest.