Polegi vaenlane? Paha poisi kuulsusega hunt on hoopis kangelane, keda loodus vajab
(54)
Levinud arvamust, et hunt on täielik kaabakas, tõestavad mitmed filmid ja muinasjutud, näiteks „Punamütsike“. Bioloogide sõnul pole aga metsakutsud nii pahad midagi.
150 aastat tagasi leiti hunt Põhja-Ameerikast. Ameerikasse saabudes eeldasid ümberasujad, et hunt on ohtlik nii inimestele kui ka kariloomadele, millest inimesed sõltuvad, näiteks ulukitele ja kaladele. Seetõttu kuulutati huntidele, sealjuures hallhundile, sõda, mis kestis 1926. aastani, mil tapeti viimane hallhundikari Yellowstone'i rahvuspargis.
Bioloogide hinnangul on aga vale arvata, et hunt on inimese suhtes aggressiivne. BBC kirjutab, et Ameerikas pole registreeritud ühtegi juhtumit, kus hunt oleks inimese tapnud. Hunte uurivad bioloogid märkisid, et looduses hunte uurides lahkusid kiskjad oma koopast ja naasid sinna peale teadlaste lahkumist.
Montana osariigis koguti ajavahemikul 2009-2010 andmeid, mille põhjal selgus, et huntide ja muude metsas elavate lihasööjate - nagu näiteks karud, koiotid, puumad - tõttu suri vaid 0,23% kariloomi nagu veised.
Seejärel uuriti, mis põhjustas veiste surma. Viis levinumat põhjust olid hingamisprobleemid, seedehäired, tüsistused poegimise ajal, ilmastikuolud, teadmata põhjused, mis polnud seotud kiskjatega.
Huntide liigne küttimine tekitas probleeme piirkondades, kus neid varem elas palju. Mõnes piirkonnas, kus suurem osa hunte oli tapetud, suurenes loomade arv, kes oleksid muidu langenud huntide saagiks.
Üheks selliseks näiteks on põdrad. Viimased laiendasid oma toidulauda selles piirkonnas levivate liikidega. See mõjus omakorda halvasti mõnedele teistele liikidele. Näiteks hakkasid põdrad sööma teatud tüüpi puitu, mida vajasid hoopis koprad. Kobrastele jäi seetõttu vähem puitu ja nende populatsioon kannatas, eriti talvel.
Ameerika piirkondades, kus varem elasid hallhundid ja kust nad minema aeti, tekkisid probleemid seoses ökosüsteemiga. Seetõttu otsustati nendesse piirkondadesse viia hallhunte kasvatamaks kriimsilmade arvu sellel alal. Näiteks viidi hallhunte Yellowstone'i rahvusparki, kus 48 aastat varem tapeti viimane seal elanud hundikari.
Juba on märgata sute head mõju ökosüsteemile nendes piirkondades, kuhu neid on uuesti elama viidud. Näiteks on kopratammi tekkinud rohkem, taimestik kasvab paremini ja lisaks jätavad hundid toiduülejäägid väiksematele loomadele.
