Võtsime sama otsuse raske südamega vastu ka taksipreili osas: koeraga Hispaaniasse lendamine (iseäranis pandeemia ajal, mil see inimestelegi seatavate tingimuste puhul igaühel juhtme kokku ajab) tundus sedakorda logistiliselt ülejõukäiv ning kuna Agnetha poiss-sõbra vanemad olid lahkesti valmis Ilse kaheks ja pooleks nädalaks lapsendama (poisi enda võtsime reisile kaasa), algas eksperiment, mille tulemused mind siiani üllatavad. Häbelikust läti taksineiust kujunes alfaemane.

Oleks ülekohtune, kui teeksin näo, nagu teaksin detailselt kõike, mis vahepeal toimus - kuigi fotosid ja videosid Ilse tegemistest saadeti meile igapäevaselt. Seega kirjutab oma kogemusest võõra koeraga seekord Ralphi ema Katre, kellele oleme täiusliku koerahoidmisteenuse eest südamest tänulikud.

"Ilsele ei olnud meie kodu päris tundmatu, ta oli paar korda käinud n-ö tutvumisõhtul, kuid ka siis oma pereliikmega koos olles, oli ikka murekorts laubal ning väga õnnelik ta just ei tundunud. Seetõttu olime ise natuke murelikud, et äkki Ilse hakkab väga võõrastama ning on õnnetu, kui peab meile jääma. Tegelik olukord kujunes hoopiski selliseks, et kujundlikult rääkides... niipea kui uks oma peremehe tagant sulgus, hüppas Ilse hops! diivanile, viskas jala üle põlve ja nõudis head ning paremat!

Majavalvur Ilse

Ta tundis ennast esimesest hetkest alates väga mõnusasti ja mugavalt, ei mingit murekortsu ega häbelikkust. See oli kohe üllatav ja ootamatu, aga väga meeldiv üllatus muidugi! Ilse jätab endast tõepoolest alguses häbeliku ja tagasihoidliku mulje, kuid tegelikult on üks krutskeid täis mürakaru, täpselt nagu üks rõõmus kutsikas olema peabki! Ta sai ka muidugi kõigi jäägitu tähelepanu ja tuhat musi päevas! Ta lihtsalt on nii armas!

Meie pere kaks Jack Russelli vanameest, 11 ja 9-aastane, liiga rõõmsad alguses just ei tundunud, kui väike pruun tulekera mööda nende territooriumi leekis. Kuna mõlemad koerad on kastreeritud, siis õnneks see fakt, et majja on saabunud noor, kaunis koeraneiu, neile üldse muljet ei avaldanud. 11-aastane Bräntsu on silmahaiguse tõttu pime ja kuna ta on ka oma iseloomult nagu karvane stressipall, siis teda uutmoodi elukorraldus ei huvitanud. Tema kulges ikka oma mõnusas rütmis: pissiring-söögikauss-diivan-külmkapiesine (igaks juhuks, äkki kukub midagi välja).

9-aastane Cherry - temaga olid teised lood. Tema on - erinevalt oma superrahulikust isast - kuri alfaisane, kelle territoorium on püha ja puutumatu (vähemalt enda meelest). Talle panime esimestel päevadel Ilsega tutvumiseks igaks juhuks suukorvi, et ta ei naksaks, sest seda ta teiste koertega kohtudes teeb.

Ilse uue sõbraga

Ilset muidugi absoluutselt ei huvitanud, et Cherry uriseb ja ilmselgelt mängimisest huvitatud ei ole. Ilse lihtsalt lendas peale ja täiega! Endal kõrvad tuules lehvimas ja õnnelik nägu peas! Meie kuri koer oli täiesti pahviks löödud, sellist asja polnud tema silmad veel meie aias näinud. Kuna Cherry nägi, et meile on tekkinud elanik, keda varasemad välja võideldud kohad ei huvita, loobus temagi. Ei olnud enam urisemist vaid vaikne leppimine ja ta lihtsalt hoidis Ilsest eemale. Ilse sellega muidugi ei leppinud, vaid vahel jällegi Cherryt märgates kargas oma naljakate taksihüpetega tema poole, et mängima kutsuda. Kokkuvõttes said nad kooseluga väga hästi hakkama. Kõigile jätkus ruumi, et olla omaette.

Üks oli kindel: umbes nädalaga olid rollid muutunud. Kui varasemalt oli meie pere juhtkoer kuri Cherry, siis Ilse võttis selle koha kiirelt üle. Uus Alfakoer oli kohal! Igaõhtusel pikal jalutusringil pidi ilmtingimata Ilse teistest kasvõi meetrikese eespool kõndima, külmkapijärjekorras oli Ilse alati esimene, külalisete tulekul haukus Ilse kõige kõvemini ja ikka pea aia vahelt läbi, et ta märkamatuks ei jääks!

Ilse suvelaagris Hiiumaal

Kõige keerulisemaks olukorraks kujunes Ilse jahiinstinkti avaldumine Hiiumaal. See oli lihtsalt ootamatu, et olles keset põlde ja metsi, kus teda sai vabalt jooksma lasta, otsustas tema pimeduse saabudes metsa silgata. Tema ilus pruuni värvi kasukas sulandus hämarusega lihtsalt suurepäraselt...Ilse vaatevinklist vaadatuna muidugi. Mul jättis küll süda lööke vahele, kui talle kogu jõust järele joostes, (noore taksiga muidugi võidu ei jookse) aru sain, et kätte ma teda ei saa ja mets on suur! Õnneks päästis seekord olukorra Cherry, kes ka siis oli otsustanud Ilsega koos jahti pidada ning kelle valge vorm metsas silma hakkas - nii ma nad üles leidsin. Pärast seda oli kogu aeg Ilsel silm peal, aga ta oleks seda nagu teadnud, sest enam jahihuvi ei tekkinudki. Käitus nagu koolitatud tõukoerale kohane!

Kuna Hiiumaal vanaema juures on ka 10 hobust, siis olime esialgu ettevaatlikud, et ega Ilse ometi neile ei otsusta jahti pidada. Aga huvitaval kombel ei huvitanud hobused Ilset ja vastupidi. Hoopis suuremat rõõmu pakkus talle hobuste rannaniidul asuv mudane allikas, kuhu ta kohe sisse hüppas ja isukalt mudast vett rüüpas ning mudaprotseduurides noorust säilitas.

Ilse suvelaagris Hiiumaal

Ilse on lihtsalt võrratu koer! Meil oli ikka kohe väga raske teda „tagastada". Ta sai kuidagi nii kiiresti omaks! See pole muidugi ime, kuna Ilse on tõesti väga intelligentne ja tore koer. Õnneks saab Ilse meil ikka vahel külas käia ja saame oma nunnutamised ja musitamised tehtud. Nüüd kui Ilse meil käib, tunneb ta end eriti mugavalt. Kõik on teada ja tuttav. Isegi õhtusele ringile minekuks on ta kohe kõpsti jälle esireas ootamas!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid