Müüdimurdja: noor naine saab hulkuvaid loomi püüdes hakkama maiuse ja hea sõnaga

Pille-Riin Konrad tuli Varjupaikade MTÜ Tallinna loomade varjupaika tööle selle aasta maikuus. Mis küll toob ühe noore õblukese naisterahva tööle loomapüüdjaks?

Pille-Riin jutustab, et tema tööelu algas juba õige varakult - 15-aastasena. Ta on töötanud põhiliselt teenindussfääris klienditeenindajana. Selle aasta märtsikuus tuli ta töölt ära, et aeg maha võtta ja pühenduda mingiks ajaks iseendale ning oma kahele kaaslasele, kellega ta koos elab. Nendeks on kaks suurt koera, kes olid eelnevalt ühe loomade varjupaiga asukad, kuid kellele Pille-Riin otsustas pakkuda uue elu võimaluse. Niisiis - koertega on Pille-Riin sina peal.

Noor naine ei otsinud tööd, kuid ühel väga hilisel õhtutunnil otsustas ta uurida veidi CV-keskuse töökuulutusi. No ja seal see siis oligi, et Tallinna loomade varjupaik otsib oma meeskonda loomapüüdjat. Kuidagi äkki sai Pille-Riinile selgeks, et just see on töökoht, mida ta tahab. Veel samal öösel helistas ta oma parimale sõbrannale, et nõu pidada, CV koostada ja ära saata.

Suur oli naise rõõm, kui ta kutsuti töövestlusele ja vabatahtlikuna proovipäevadele ning nii temast loomapüüdja saigi. Pille-Riin tõdeb tagantjärele, et iga asi või elumuutus tuleb sinu juurde just siis, kui on selleks õige aeg. Kui sugulased ja sõbrad said teada, et ta läks tööle varjupaika, olid ainukesed kommentaarid, et lõpuks ometi ja sees on just see, mida vaja, sest Pille-Riini, kui suurt loomasõpra ja -kaitsjat tunti juba enne. Juba tüdrukutirtsuna seisis ta vanaema kõrval, kes veterinaarina haigeid looma ravis. "Mulle on loomade abistamine vist vereliini pidi edasi antud", muheleb Pille-Riin ise.

Varjupaiga töökuulutus puudutas tema hingekeeli, sest just siin, varjupaigas, saab ta loomi päriselt abistada. Ta tunneb, et tema tööl on tähendus. Ta saab aidata koduta ja peremeheta loomad tänavalt ära, ta saab pakkuda neile turvatunnet. Kui Pille-Riin on käinud koeri püüdmas, siis ka nende koertega, kelle kohta tuleb nn kurja koera väljakutse, on ta saanud hakkama maiuse ja hea sõnaga.

Loomade abistamise protsessi osalemine on Pille-Riinile hästi tähtis. Ta näeb varjupaigas, kuidas koerad hakkavad järk-järgult inimest uuesti usaldama ja tulevad oma kestast välja. Kui üks üliarg koer lõpuks naisele sabaliputusega poolehoidu näitas, ei jäänud ka õnnepisar silmanurka tulemata. Just sellised hetked kaaluvad üles kõik halva, mis maailmas juhtub.

Varjupaigatöö on Pille-Riini jaoks mitmekesine ja pakub erinevaid väljakutseid. Selle lühikese ajaperioodi jooksul on ta ise edasi liikunud administraatori töökohale, kus on palju abi ka püüdjatöö kogemusest, sest ta oskab hästi töökaaslastele edastada vajalikku infot hulkuva looma kohta. Samas, kui töökäsi on vajaka, istub naine ise autorooli ja läheb hulkuvale loomale appi.

Pille-Riin hindab kõrgelt kõiki varjupaiga meeskonnaliikmeid, kes on üksteise suhtes toetavad ja abivalmis ning ka üksteise kiitmises ei olda kitsid. Tema sõnul mõjub hea õhkkond ja küünarnukitunne töökohal väga motiveerivalt. Iga tööpäeva hommikul astub Pille-Riin varjupaigauksest särasilmselt sisse, et alustada järjekordset erilist tööpäeva. Nagu ta ise ütleb, siis ta tõeliselt naudib oma tööd ja ta tunneb, et on õiges kohas. Vaat, see on kutsumus!

Allikas: Varjupaikade MTÜ