"Kes tegi - ise tegi!" tuleb mul tõdeda olukordade kohta, kus taksi järjekindlus minu omale peale jääb. Vaatamata sellele, et olen ka ise üsna kõva vaidleja, jääb Ilse mingites olukordades ikkagi peale. Aga ma ju teadsin seda ette! Just selle jäärapäisuse ja iseteadlikkuse tõttu ma mägrakoera kasuks otsustasingi.

"Ega vist ei pea küsima, kus teie koer magab?" küsis mõne päeva eest üks taksiomanik, kellega juhuslikult Haapsalus kohtusime. Ilma, et oleksin talle vastanud, puhkesime mõlemad korraga naerma. Parandage, kui eksin, aga ma ei tea ühtki taksi, kes EI magaks peremehe voodis teki all. Loomulikult teeme viinerkoertele neid mööndusi - uruloomad ju!

Selle variandiga olin juba ette arvestanud ning ega kellelgi selle vastu midagi ilmselt olegi. Taksid ei aja karva, ei ilasta, ei haise. Las siis magavad ristiinimese kombel puhaste linade vahel. Aga harjumus omale õhtuti ka unelaulu nõuda muutub pikapeale tüütavaks.

Kodus olles pole sellest väga lugu - mees läheb enamasti varem magama kui mina ja Ilse uinub kenasti tema kaisus. Keerulisemad on lood nädalavahetuseti, kui alati ringi reisime ja loom enne meid väsib. Siis algab üks otsatu jauramine nagu unistel lastel ikka. Tahaks kaissu! Ükski alternatiiv paraku ei sobi - ei puuri panemine, tuppa laskmine (kui ise õues istume), autosse paigutamine. Hädakisa võib kesta tunde, kui keegi kaissu ei võta. Vist ainult ühel korral on õnnestunud puur enda kõrvale tõsta ja kangelaslikult oodata, kuni väsimus taksi sedavõrd murrab, et ta sinna väsimusest kokku kukub, aga sellele eelnes siiski pikk hale aaria ning edasi-tagasi sõelumine.

Teine argine ja vaidlusalune küsimus on kemps. Ma nimelt ei leia, et koer peaks seal tingimata kaasas käima. Tema kemmerg asub õues. Ilsel endal on jällegi täpselt vastupidine seisukoht: kui tualettruumi uks tema ees sulgeda, järgneb nõudlik kiunumine. Duši osas otsustas ta siiski ümber pärast paari korda, kui seal tema porist kõhualust küüritud sai.

Ning muidugi ajatu päästik: külmkapi uks! Kui see ikka käib, siis on selge, et tuleb end köögitoimkonda sättida ja ennastunustavalt unnata vaatamata sellele, et palukesi toiduvalmistamise käigus tema ette ei pudene. Proovima peab, ei maksa alla anda! Käsklused, mille koer on omandanud, kuuluvad samuti kaalumisele vastavalt olukorrale. Kui pereliikme peos on midagi maitsvat, kerkib käpp ilma küsimata ja iseenesest, aga kui midagi vastutasuks anda ei ole, võid ise omale käppa anda.

Ega nendes situatsioonides muud relva ei ole kui täielik ignoreerimine, (mis on kahtlemata raske). Samas ei saa salata, et kipun ikkagi mõnikord torisema ka. Eira, mis sa eirad, järele ei jäta ta nagunii. Lootus sureb viimasena. Usun, et kõigi taksiomanikega säilitame selles olukorras solidaarsuse ja noogutame kõiketeadvalt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid