FOTOD JA VIDEO | Liiga emane, liiga kikkis kõrvadega: miks terved ja elurõõmsad koerad kodu ei leia?
(8)
Keegi märkab, keegi pöördub ise, keegi viib terve koera eutanaasiale, keegi viib koera metsa, keegi viskab tee äärde. On Keegi kes ei hooli. Aga on ka need teised, kes hoolivad. Tavaliselt nett sumiseb, et appi-appi päästke nüüd keegi ja kui loom jõuab MTÜ-sse, siis oleks justkui kõik korras ja ta unustatakse.
Mina ei unusta ja ei unusta ka koer. Ta ootab iga päev just SEDA INIMEST, OMA inimest, kelle jaoks ei oleks ta liiga ilmetu, liiga vana, liiga aktiivne, liiga isane, liiga emane, liiga valet värvi või liiga kikkis kõrvadega. Kõik need unustatud koerad ei taha olla unustatud, nad väärivad maailma parimaid kodusid, kus olla kõige kõige ilusam, andekam, naljakam ja kõige-kõige tähtsam pereliige.
Siin on ülevaade minu hoolitsusel olevatest koertest, kelle koht päris kindlasti ei ole varjupaigas. Kõigil neil loomadel on oma väikesed toredad kiiksud, näiteks Jack karjub südantlõhestava häälega, kui sa tast mööda lähed ja välja ei tee, Saara plätserdab igas veenõus ja lombis ning siis kihutab otse diivanile, aga Bobik jumaldab jalkamängu, vahet pole mis ilm on, seda me lihtsalt PEAME tegema!
Bobik on umbes 2-aastane vaktsineeritud, kiibitud superrõõmus koerik. Päästetud lühikese nööri otsast. Kasvas üllatusena suureks koeraks.
Nero on umbes 6-aastane, elas seni üksi ning head naabrid söötsid teda. Leidmise ajal oli kaelarihm kaela kruvitud. Nero on vaktsineeritud, kiibitud.
Jack, 8-kuune, kastreeritud, kiibitud, vaktsineeritud. Ketti pandi ta juba kolmekuuselt ja keti pikkus oli enam-vähem meeter.
Coco, 10-kuune, steriliseeritud, vaktsineeritud, kiibitud. Võeti kolmenädalane ülinummi kutsikas, sealjuures teades vanemate suurust. Kasvades selgus, et koer on ikka liiga suur korterisse. Nii juhtus veel kahel korral, enne kui ta MTÜsse jõudis.
Saara, 7-kuune, steriliseeritud, vaktsineeritud, kiibitud kaasasündinult ühest silmast pime, mis ei sega tal aga eale kohaseid krattusi tegemast. Üks perekond päästis Saara ema ja isa alkohooliku aianurgast, aga emane oli juba tiine. Sündisid kutsikad, kõik teised läksid koju, aga Saarat ei tahtnud keegi.
Kuti, 11-aastane, kiibitud vaktsineeritud, eluaaegne ketikoer, kuni omanik siit ilmast lahkus.
Mirka, Vana Paksu... heal lapsel mitu nime. 10-aastane vaktsineeritud, kiibitud. Elas oma taadiga tavapärast helliku elu, kuni ühel hommikul viidi taat haiglasse, kust ta enam tagasi ei tule. Mirka elas üksinda, naabrid käisid teda söötmas, kuniks otsisid lahendust.
Kuigi püüan oma varjupaigas neile pakkuda armastust ja parimaid tingimusi, elaksid nad hoopis mõnusamat elu kellegi kodus. Seega ei kaota me lootust, et ühel päeval ilmub see oma inimene välja. Kui kellelgi tekkis soov mõnele neist vahvatest koertest kodu pakkuda, võib seda teha MTÜ Aita Mind Koju Facebooki sõnumi kaudu. Olgu öeldud, et koerad peavad saama aiaga piiratud õue ning ketti ei loovuta ma neid mingil juhul.
Kes endale kodulooma lubada ei saa, on teretulnud aitama annetusega: MTÜ Aita Mind Koju EE672200221071060269
