ILSE BLOGI | Need naljakad foobiad ja maaniad
Tänu jumalale tundub, et paugukartus (äikese või ilutulestiku puhul) on meist mööda läinud - nende eest oleks keeruline koera kaitsta. Parimal juhul lähevad paugu peale kõrvad kikki (nii vähe, kui see taksi puhul võimalik on), sest ilmselt algab jaht ja tuleb minna.
Esimene ei-reaktsioon tekkis tal treppide suhtes, mis ongi omal kombel hea, sest trepist käimine ei ole taksile tema vorstja kehakuju tõttu soovitav. Kodus meil õnneks treppe ei ole, aga mõnel juhul pole neid päriselt õnnestunud vältida. Ühes puhkemajutuses võttis Ilse küll Tomi kannul uljalt ette trepist üles ronimise, aga allatulek polnud enam nii inspireeriv ning ta potsatas astmelt lihtsalt alla - õnneks traagiliste tagajärgedeta.
Seega treppe mööda liigub ta ainult süles. Paari nädala eest Pühajärve tornikohvikusse pürgides (ja seal ikka annab ronida) kasutas ta mind rikšana, kuid üles jõudes selgus, et vaateplatvormilt avanev ilu pole samuti tema jaoks, kuna kõrgus tundub väga ebausaldusväärne. Seega istus ta ebatavaliselt vaguralt lihtsalt tooli all ega söandanud piirdele isegi mitte ligineda. Samasse kategooriasse jäävad ka erinevad sillad, mida ületades ta lihtsalt maadligi tõmbub.
Kui kõrgusekartus on üldlevinud probleem, siis maailma foobiasõnastik vaevalt annab vaste joogikausi-pelgusele. Aga just see Ilsel on! Mitte muidugi oma joogikausi suhtes, aga kohvikutes kordub alailma situatsioon, kus teenindaja lahkelt pakub, et toob koerale vett ning lõpuks on mul ressursiraiskamise pärast juba piinlik. Ilse lihtsalt ei joo nendest (tõenäoliselt võõraste lõhnade tõttu) ja mõni joogikauss ajab ta nii paanikasse, et ta üritab kõigest väest selle eest põgenemiseks sülle ronida.
Positiivselt erutavate nähtuste nimistusse kuuluvad aga väikesed linnud. Parditiigist võime rahulikult mööda jalutada, seevastu varesest väiksemad tiivulised ei anna Ilsele kuidagi rahu. Optimismi kaotamata üritab ta neid alati tabada, aga ega linnud lollid ole! Justkui kunagises menumultifilmis "Must ja valge koer" (must vist oligi selles multikas karmikarvaline taks?) käib osapoolte vahel pidev taktikaline lahing, milles linnud nimme koera õrritama tulevad. Kuna taksil tiibu ei ole, jääb ta paraku alati kaotajaks.
Last but not least: kaevamine ja juurikad. Varem oli meil varjupaigast pärit koer Cassandra, kelle idee fix olid kivid. Tema kiindumus kividesse võttis mastaapsed mõõtmed, näiteks tassis ta nüri järjekindlusega tühjaks sõprade tiigi ning see võttis tal aega terve õhtupooliku. Ka igalt jalutuskäigult üritas ta mõne kivi kaasa näpata, et seda siis kodus pureda. Loomulikult hakkas selline tegevus hammaste tervisele. Alles siis, kui Cassandra mu poja juurde kolis, suutis tema oma kannatlikkusega sellele maaniale piiri panna, nii et kive asendavad nüüd kastanimunad.
Ilse suhtub samasuguse kirega juurikatesse. Ta võib tunde veeta (ja õnneks nädalavahetustel on neid tunde meil ka jagunud), et neid mulla alt või sopa seest kätte saada. Selle tegevuse juurde kuulub ka spetsiaalne pruuskav häälitsus, et nina mullast puhtaks saada ja projektiga valutult edasi minna. Tuleb ainult õnne tänada, et meil aeda pole - terrass on üles kaevamiseks liiga tugevast materjalist. Aga kunagi ei tee paha mõni oks või juurikas vähemalt jalutuskäigult kaasa sebida. Samas: taks, kes ei kaevaks, olekski arusaamatu olend. Loomade jumal ei loonud neid labidakujulisi esikäppasid ometi mitte millekski muuks!
