Loomade päästeingel Gabriel: olen oma elu jooksul olnud kaks korda surmasuus, aga arvan, et jäin ellu eesmärgiga omakorda elusid päästa

Gabriel on noormees, keda võib pidada loomade päästeingliks. Ta võtab enda hoolitseva tiiva alla kõik abivajavad loomad – olgu nendeks siis kassid, küülikud, pisikesed metsloomad või tiivulised. Mis teeb aga kogu ettevõtmise eriti eriliseks – ta teeb seda iseenda kodus.

Intervjuu ilmus esmakordselt 2018. aasta juulis.

Kui vana olid, kui loomade abistamisega alustasid, ja kuidas su tee sind selleni viis?

Loomade ja lindude abistamisega hakkasin tegelema, kui olin 13-aastane. Leidsin haige kassi, ravisin terveks ja leidsin talle kodu – sellest kõik see loomade abistamine alguse sai. Olen oma lühikese elu jooksul olen olnud kaks korda surmasuus. Esimest korda sünnihetkel ja teist korda siis, kui koer mind kaelast pures – just unearteri juurest. lmekombel õnnestus arstidel mu elu päästa. Juhtunust ma ise suurt midagi ei mäleta, aga arvan, et minu elu jäi alles eesmärgiga omakorda elusid päästa.

Igal inimesel on siin ilmas mingi ülesanne või missioon, minu missiooniks on aidata abivajajaid loomi ja linde. Loomade ja lindude abistamine ongi minu südameasi, mida südamest teen ja armastan. Mind ei huvita kellegi teise arvamus. Muidugi on inimesi, kes halvustavad ja tahavad halba, aga õnneks on selliseid vähe. Rohkem on ikka häid inimesi, kellele läheb minu tegevus korda. Paljud küsivad mu käest, et Gabriel, kust sa selle jõu võtad, et see on väga raske töö, mida sa teed. No jõudu saan ikka loomade ja lindude paranemisest, kui kassid leivad oma kodud, kui inimesed tänavad. See kõik annab jõudu edaspidiseks.

Tegeled loomadega täitsa enda kodus. Kui palju sul praegu vahvaid tegelasi kodus on ja kes nad on?

Minu hoole all on hetkel 47 tänavalt päästetud kassi. Pisimetsloomad – oravad, siilid, tuvid –, pisinärilised ja veekilpkonnad. Loomadel on muidugi eraldi ruumid – kasse ja tuvisid koos ei hoia.

Kes on kõige ebatavalisem loom, kes su hoole alla sattunud on?

Minu jaoks pole ükski loom ebatavaline, kes mu hoole alla satub, aga mõne inimese jaoks võivad tunduda näiteks oravapojad, siilipojad, kilpkonnad, tuhkrud jne.
Rääkides uutest peremeestest. Kas otsid tavaliselt loomadele ise uue kodu? Kuidas seda korraldad?

Loomakestele otsin ikka ise kodusid, sest tean iga looma kohta kõike. Igale lemmiklooma soovijale saadan loomasoovija ankeedi, et leida loomale kindel ja armastav kodu. Lemmikloomi loovutan üksnes loovutuslepingu alusel, seejuures olen koju läinud loomakestele alatiseks olemas, kui midagi peaks juhtuma. Lisaks saavad kõik kassid, kes koju lähevad, steriliseeritud/kastreeritud, vaktsineeritud, kiibitatud ja vajalikud parasiiditõrjed. Kui loom pole üleandmisel steriliseeritud/kastreeritud, tuleb omanikul seda ise teha – see käib ainult kassipoegade kohta.

Usun, et kõik loomakesed poevad sulle südamesse, aga mõistagi ei mahu nad kõik sinu juurde jääma. Palju sul n-ö isiklikke loomi on?

Isiklikke loomi on mul hetkel 12 – seitse kassi, kes kõik on tänavalt ära päästetud ja siia elama jäänud, kaks naerutuvi ning lisaks kolm koera.

Hiljuti sattus sinu juurde üks pisike-pisike oravapoeg. Kui nüüd satubki selline natuke ebatavalisem hädasolija sinu juurde: kuidas sa tead, mida temaga peale hakata? Mis sa esimese asjana teed ja kuidas abi osutad?

Ma olen juba pikalt oravatega tegelenud. Tean, kuidas nendega käituda ja kuidas neile abi pakkuda. Muidu söödan oravapoegi vaid spetsiaalse piimapulbriga, mida saab ainult USA-st. Alles hiljuti tellisin USA-st jälle neli pakki piimapulbrit, peale oravapoegade saavad seda ka väikesed siilipojad.

Rääkides veel nendest ebatavalistest loomadest. Kas on ka mingi kriteerium, mille alusel hädalisi vastu võtad? Kas tõesti tunned, et olgu ta koer, orav, siil või linnuke – sina oled alati valmis aitama?

Minu juurest saavad abi pisemad lemmikloomad (tänavalt päästetud kassid, hüljatud loomad/linnud), metsloomad ja linnud. Koertele kahjuks ei saa abi pakkuda, pole kohta lihtsalt. Suuremaid loomi-linde ei võtagi vastu just ruumipuuduse tõttu. Aga minu moto, kui nii võib öelda, on see, et iga elusolend väärib võimalust.

Palju on räägitud, et loomad tunnevad väga selgelt ära, kes neid abistab ja kiinduvad sellesse inimesse täielikult. On sul olnud olukordi, kus mõni loomadest justkui ei tahakski lahti lasta? Või ei tahaks sina lahti lasta?

Ma võin kinnitada, et see nii ka on. Viimati jäi minu juurde päriseks elama Maardust päästetud ühe silmaga Smokey. Smokey jõudis minu hoole alla eelmise aasta sügisel väga kohutavas seisus – silmamuna oli juba väljas, herpesviirus oli teinud oma töö. Smokey sai terveks ravitud ja otsustasin ta omale jätta, sest meil on niivõrd eriline side.

Eelmise küsimusega seoses veel. Kindlasti on sinulgi olnud natuke metsikumaid ja hirmunud „patsiente”. Kui kiiresti nendega kontakti saavutad? Kas nad tunnevad kiiresti ära, et sina oled ohutu ja tahad neid ainult aidata?

Metsikute kasside süllevõtmine on alguses keeruline. Nad susisevad, küünistavad ja näitavad hambaid. Sellised kassid mässin näiteks teki sisse, räägin nendega, et ma ei ole paha ja tahan ainult head. Ma olen veendunud, et tegelikult saab ka kõige metsikumast kassist toreda kodukiisu. Mitte küll alati nurruva sülelooma, aga metsikusest on võimalik vabaneda. Vaja on vaid kannatlikkust ja aega. Üldiselt sellised kassipojad, kes susisevad ja vehivad käpaga, harjuvad kiiremini kui suuremad.

Kui tihti loomadega kliinikus käid? Väga kõnekas oli pilt, kus hakkasid parasjagu 12 kassiga korraga kliinikusse minema. Kui suur ettevõtmine see on ja kas tuledki kõige selle organiseerimisega ise toime?

Kliinikus käin vastavalt vajadusele. On vaja palju organiseerida ja see pole sugugi lihtne. Juhul kui on plaanipärased käigud, tuleb sättida aegu ja leida inimene, kes aitab transpordiga. Samas tuleb muidugi vahel ette ka juhuseid, kus tuleb looma tervisliku seisundi halvenemise tõttu kiiresti reageerida ja ta väga ruttu kliinikusse toimetada. Õnneks on mul aga mitmeid toredaid transpordiabilisi, kes aitavad kasse sinna ja tagasi transportida – nad on väga tublid ja mulle tõeliselt suureks abiks.

Rääkides suurtest ettevõtmistest. Kas ja kuidas sa ise puhkad? On sul mõni salaunistus, mida tahaksid veel peale loomade abistamise kord ellu viia?

Ma pole selline inimene, kes puhkaks ja tegelikult ma ei saakski korralikult puhata, kuna on palju selliseid hoolealuseid, kes vajavad regulaarselt hoolitsust. Aga vahel käin ka mõneks tunniks kodust eemal, seda võib siis lugeda n-ö väikeseks puhkuseks (naerab). Mulle meeldib üldiselt kodus loomade ja lindude keskel olla.