Tiit Maran: „Kõiki maailma loomi ei suuda me nagunii toita, ei peagi, ei tohigi ”

Lõppeval nädalal põhjustas suurt poleemikat Tallinna linnavalitsuse otsus trahvida kuni 9600 euro ulatuses lindude ja loomade toitjaid, kes justkui rikuvad ühiselu reegleid. Kust jookseb piir selle vahel, kas tegemist on linnule või loomale vajaliku abiga või inimese sisemise sunniga aidata teisi?

„Inimese üks pool tahab paratamatult sellele, keda nõrgemaks peab abi pakkuda, samas looduses on hellus ja karmus alati kokku põimitud,” tõdeb Maran. „Päikeselt tulev energia liigub mööda toiduahelat ning paratamatult on keegi kellegi saakloom või taim ja kõikidel liikide on piirid kui arvukad nad olla saavad, seal hulgas ka inimene, kuigi seda kipume unustama. Nii on see looduses. Inimtekkelisesse tehiskeskkonda satuvad paratamatul ka metsloomad, seal hulgas linnud, otsides eluks kohta. Inimene tajub kõike läbi oma kultuuriprisma ning kipub arvama, et loomi peab igal juhul aitama. Austuse tekkeks teiste eluvormide vastu pole see ju paha, aga liigne vahelesegamine sinna kuhu pole vaja, paneb linnud ja loomade linnakeskkonnas paljunema üle linnakeskkonna kandevõime piiri ja siis hakkavad siis muutuvad sinna sattunud linnud ja loomad inimsõltlasteks. Hea asemel saavutatakse vastupidist”

Ta toob näitena ornitoloogide tähelepanekud selle kohta, kuidas rändlinnud on hakanud paikseks jääma, sest inimesed rajavad lindudele ümberringi justkui tasuta restorane. „Looduses ringtantsus peavad kõik ise hakkama saama nii palju kui saavad– nagu inimesed, nii ka loomad,” lausub ta. „Samas on empaatia oluline ja omane inimese kõrval ka teistele liikidele.“

Erandiks on karmide talvede puhul veebruar ja märts, mil tõepoolest hakkab ka linnalindude jaoks toitu nappima ning nende toitmine on inimlikult mõistetav. Kes hakkab toitma peab arvestama, et seda tuleb teha kevadeni. „Inimese poole pealt on sel toitmisele siiski ka oluline tähendus – õpetada lastele hoolivust endast erinevate vastu,” räägib ta. „Kokkuvõtvalt võib nentida asjal on kaks poolt ning iga kord tuleb kaaluda, mis õige ja mis vale – ehk siis mis juhtudel lindude ja loomade abistamine on mõistlik ja millal liigne vahelesegamine. Kuidas see Väikese Printis raamatus oligi? Kui oled kellegi „taltsutanud“, siis oled võtnud vastutuse. See on lause on hea mõõdupuu otsustamaks, mis õige ja vale. ”.

Keerulisem on lugu linnas elavate metsikute imetajatega, neid linnas on päris palju aga tavaliselt ei kipu nad eriti inimese vaateväljale. „Kui näiteks linna sattunud rebaseid ja kährikuid toitma hakata, siis meelitame neid vaid juurde ning tekib paradoksaalne olukord, loomade eest hoolitsemine viib olukorrani kus nende arvukust tuleb ebameeldivate vahenditega piirama hakata, see tähendab sisult tapmist. Kõiki maailma loomi ei suuda me ära toita nagunii, ei peagi, ei tohigi,” võtab Maran teema kokku.