ILSE BLOGI | Suured koerad, väiksed koerad, kutsikatel kellad kaelas
Oma eelmist taksi Tildet ei saanud ma selles küsimuses üldse usaldada. Ikka juhtus, et metsajalutuskäigul märkas ta mõnd rebast või põtra - ja kadunud ta oligi. Hasartset kiljumist võis kuulda üksnes kaugustest, siis tuli pöialt pidada, et ta jahi käigus viga polnud saanud (ei saanud õnneks kunagi). Ning ega koduloomadega lood suurt paremad olnud: põikpeal oli vaja kohe end kehtestada, vajadusel ka nähvakas ära panna.
Ilse on mu praktikas kõige lihtsamini käsitletav koer. Seda tänu oma pieteeditundele - ise tüli norima ta ei lähe. Põhimõtteliselt on meil ette tulnud vaid üks konfliktiolukord, mille põhjuseid teavad ainult loomad ise: koertekoolis käies oli neil vastastikune antipaatia ühe chihuahuaga, siis lõuati teineteise peale vihaga lõpmatuseni.
Kuna me liigume hästi palju ringi, jääb teele ikka mõni teine koer, kass, lammas, hobune või küülik. Viimasega oli tõesti natuke keerulisem - tagaajamisinstinkt tabab Ilset siis, kui keegi põgeneda püüab. Tema arvates on see mäng, aga vastaspool ei pruugi sellest samamoodi aru saada. Korra tuli ka ette, et nuusutamisvooru vältel püsis lambaga täitsa viisakas dialoog, aga seejärel otsustas vaene karjaloom siiski jooksu panna, taks kiljudes järel. Päädis see sellega, et vaene lammas kukkus külili, aga saaklooma Ilse temas siiski ei näinud.
Kassidega on suhtlemine seni vastastikku lugupidav olnud. Ilse läheb ütleb aupaklikult tere ja jääb ootama, kuidas pidu edasi kulgeb. Kuna ta ise agressiivset huvi üles ei näita, lõpetavad ka kassid sisisemise ja vaatlevad veidrat vorstjat looma pigem distantsilt. Vaid ühe korra juhtus sootuks vastupidi: kass ajas taga hoopis taksi, aga perenaise jutu järgi oli tegu ka superkõutsiga, kes peletab oma territooriumilt vajadusel ka rebaseid.
Kui Ilse suvel paar nädalat laagris oli, õnnestus tal sulanduda ka hobuste sekka ning vastupidiselt pererahva kartustele sujusid need kohtumised rahu- ja üksmeelselt.
Nii et erinevalt pealkirjas kasutatud laulusalmile - oma kutsikale me kella vist kaela panema ei pea. Ka jalaga vastu maad lööma mitte. Kas kohatavad koerad on suured või väikesed, ei omagi tähtsust. Ilse tuleb nendega sõbralikult toime. Eelmisel nädalavahetusel leidis ta Manilaiul omale sõbra karjakoer Semu näol ega solvunud sellegi peale, et bordercollie temaga võrreldes pallimängus profitaset näitas. Taks küll vudis oma madalatel jalgadel samuti usinasti palli järele, aga mängupilti vaadates jäi see paraku pigem Rummu Dünamo ja Real Madridi vaheliseks kohtumiseks, mida kohtunikuna reserveeritult jälgis teine taks Bibi. Meie oma pigem kurvastab, kui koolikiusajad mingil põhjusel teda mängu võtta ei taha.
On küll üks olukord, kus Ilse järeleandmisi ei tee. Nimelt: kui minna mitme koeraga koos rihma otsas jalutama, peab tema olema see, kes käib kõige ees. Seda on juhtunud nii tema suvises võõrustajate peres kui ka siis, kui teeme mõne tiiru minu poja, tema naise ja kahe nende koeraga. Oh seda undamist ja sikutamist, kui Thor ja Cassandra liiguvad mõne meetri eespool. Aga kuna nemad on juba vanemad koerad, siis sedasorti rivaliteet neid ei häiri. Kõndigu siis see tatikas kõige ees, peaasi, et väga närvidele ei käiks!
