Ilse puhul peab (naljaga pooleks muidugi) alustama ikkagi sellest, et ta on lätlanna. Läti keel on tema emakeel ja seda kuulis ta ju esimestel elukuudel. Koduigatsuse trööstimiseks mängin talle vahel läti muusikat, aga nii kaugele ei ole siiski jõudnud, et emakeelt tallel hoida nagu iga hinna eest teevad välis-eestlased. Pealegi ei oska ka ma ise läti keelt peale mõne üksiku sõna.
Tegelikult olin unustanud (ja see tekitas teatud põnevust): kui kiiresti koer õpib oma nimele reageerima? Mulle tundus, et see vältas 2-3 nädalat - enne, kui ta leppis asjaoluga, et ta nimi on nüüd Ilse ja mitte Hunter`s Parade Josephine nagu dokumentidel kirjas.
Siin on muidugi üks konks nagu takside puhul ikka. Nimele reageerimine sõltub suuresti tujust ja diilist. Et mida ka vastu pakkuda on? Kui tuled tühjade kätega ja taks parasjagu õiges meeleolus pole, võid teda kutsuda mis nimega tahes. Ta ei hakka peadki pöörama.
Eks käsklustega, mida koertekoolis või ka omapäi sai harjutatud, on sama lugu: kas motti on või ei ole? Külmkapi ukse heli peale võiks ka tsirkusetrikke teha. Küll aga tekitavad elevust küsimused algusega "kas sa?" Lontkõrvadega pea pöördub kohe tähelepanelikult viltu, kui küsida: "kas sa tahad süüa?", "kas sa tahad pissile?" jne. Teiste küsisõnadega võib samuti alustada. Näiteks küsimus: "kus taksi traksid on?" leiab alati vastukaja - Ilse läheb kuulekalt esikus asuva nagi juurde ja näitab, kus need ripuvad. Astub püüdlikult sissegi, kui traksid tema ette asetada.
Kindlasti on maailmas alluvamaid tõuge kui taksid. Nende funktsioonid ongi erinevad. Takside pärusmaaks on ajalooliselt paraku uruvõitlus, mistõttu nad ei saa liigselt peremehest sõltuda ega alandlikult käske täita, otsustada tuleb ikka oma peaga, kuna peremees ju urgu ei mahu. Küllap mõistavad näiteks teenistus- ja karjakoerad ka rohkem sõnu.
Mitteverbaalselt on Ilse seevastu üpriski taiplik. Kui on ikka mõne sigadusega hakkama saanud (õnneks juhtub seda harva), väljendab alandlikkust kogu kehakeel lontkõrvadest piitssabani välja. Pole olemas suuremat sõpra kui taks, kes mõistab, et temaga võidakse pahandada.
Aga pahandamisest pole suuremat tolku. Eksin selle reegli vastu ise pidevalt ja muidugi emotsioonidest kantuna. No mida taks sellest mõistab, kui ma temaga torisen, et ärgu tikkugu sülle, seal on juba sülearvuti ees? Kuna ma torisen suhteliselt sõbralikult, võib jääda sootuks vastupidine mulje - et see ongi nagu sümpaatiaavaldus. Tegelikult ju nii ei tohiks, see annab valesid vihjeid.
Öeldakse, et ära koerale pikalt silma vaata, see tähendab tema jaoks vaenamist või väljakutset. Meie Ilse võib täiesti mõõdutundetult inimesega vastastikku jõllitada ega erutu selle peale mitte üks ühik, millega erutust mõõdetakse. "Taks passib," ütleb laps seepeale ega eksi. Kusjuures sõna "taks" teab Ilse ülihästi - mida muud ta ongi.
