„Loomad on humaanselt uinutatud. See oli paratamatu samm loomade piinlemise lõpetamiseks. Sõlme lahti harutamine oleks võimatu. Veendusin selles sõlme prahist puhastamise käigus," selgitas loodusmuuseumi kuraator Andrei Miljutin. Ta lisas, et rotikuningas jääb märgpreparaadina ehk piirituses konserveerituna TÜ loodusmuuseumisse hoiule. „Kui kukub selline haruldus kätte, tuleb seda põhjalikult uurida ja tulemusi avaldada. Ka mitmes keeles. Sellise omapärase nähtuse juures on kõige huvitavam selgitada selle põhjused. Iga uus leid aitab lahendada rotikuninga tekke saladust."

Miljutin märkis, et maailmas on elusaid rotikuningaid ennegi leitud, kuid leidjad on need kohe ka tapnud. Seekord toodi rotikuningas uurimisasutusse elusana, mis võimaldas teda jälgida ja filmida. Teadaolevalt on sel sajandil rotikuningaid varem leitud vaid ühe korra ning samuti Eestis.

„2005. aasta Võrumaa rotikuningas olekski kaduma läinud, kui poleks üks ajakirjanik seda näinud ning TÜ loodusmuuseum huvi avaldanud. Tol ajal teadsid rotikuningast vaid vähesed Eesti inimesed. Nüüd on olukord teine. Leidja oli teadlik nii nähtusest kui ka selle haruldusest ning oskas õigesse kohta teatada. Me ju teame vaid registreeritud juhtumeid," rääkis teadlane. Tegemist on Eestis haruldasema rotiliigiga kodurotiga (rattus rattus).

Salapärase nähtuse tekke kohta on tema sõnul mitu hüpoteesi. „Kõige tõenäolisem on järgmine: rotid on sotsiaalsed loomad ning magavad pesas koos. Kui sabale sattub mingi kleepuv aine näiteks saba on verine –, siis võivad sabad kokku kleepuda ning ärgates ja erinevates suundades liikudes võivad loomad ajada sabad sõlme. Sõlmest vabanemise katsed ajavad seda vaid tihedamaks."

Ta toonitas, et rotikuningad on alati määratud surmale, kuna loomad ei saa normaalselt liikuda ja toituda ning on kaitsetud. „Kaldun arvama, et paljud ei pääsegi urust välja," ütles ta.