Raadiohääl ja meelelahutusärimees Lauri Hermann kinnitab, et saab loomadega hästi läbi ja sümpaatia on reeglina vastastikune. Lapsepõlves oli tema perel armas kiisu, kes ühel hommikul nende ukse taha jäeti. "Paps tõi armsa neljakäpalise tuppa ja tutvustas uut pereliiget. Võtsime ta avasüli vastu ja tõele aru andes ega ta meie ukse tagant mujale enam läinud olekski. Pidevalt oli tunne, et ta oleks justkui tänu välja näidanud ja hoidis meid kõiki nii väga," meenutab ta. Nüüd võttis Lauri varjupaigast uue kassi ja räägib, kuidas uue pereliikmega kohanemine läinud on.

On kahte sorti kasse

Lauri nendib, et talle tundub, et on kaht sorti kasse - need kes hoiavad eemale ja käivad omapäi ning need kes otsivad lähedust ja pai. Tema lapsepõlvekass oli see teine. Tõeline nurrumootor ja mõnuleja. Oli kui koera eest. Kaitses kodu ja hoidis kõikvõimalikud teised loomad meie õuest eemal.

Kindel soov kass võtta oligi Lauril seetõttu, et lapsepõlvest oli juba all positiivne kassikogemus. Ta selgitab, et kassid on hästi puhtad ja saavad ka üksi kodus hakkama.

"Ma olen vägagi liikuva elustiiliga ning oleme ka koos perega vahel sõidus. Päeva-paar saab vajadusel rahuliku südamega ära käia ning abi saab ka naabrimehelt, kes lahkelt lubanud joogivett vahetada ja krõbuskeid kaussi valada," räägib ta.

Tartu Koduta Loomade Varjupaiga inimesed teevad head tööd

Nüüd on Lauris toimunud juba aastaid sisemine võitlus - kas võtta kass või mitte. Ta selgitab, et iga loomake vajab ju tähelepanu ja tegelemist. See on vastutus.

"Ajendiks sai naabrimehe nurr, kes hakkas meie rõdul end üsna koduselt tundma. See on ka selline kes tahab pai ja lihtsalt poeb südamesse. Tundus aga narr naabrimehe sõpra kodustama hakata," märgib ta.

Otsus sai tehtud ning Lauri sättis sammud Roosi tänavale. Ta rõhutab, et Tartu Koduta Loomade Varjupaiga inimesed teevad tänuväärset tööd.

"Müts maha! Süda tilgub verd, kui näed neid koduta jäänud või maha jäetud loomakesi, kuid õnneks on neil varjupaigas koht ja söögipoolis. Kindel teadmine oli võtta miisu just sealt. Ruumi sisse astudes pikka mõtlemist polnud ja see oli armastus esimesest silmapilgust. Õde-venda Hans ja Hanna olid jäänud ühe prügikasti kõrvale saatuse hooleks. Leidja tõi ühekuused miisud õnneks varjupaika ning Hannaga tekkinud silmside sai otsustavaks. Nüüd näen sära tema silmis iga päev ega kahetse oma otsust mitte hetkekski. Uus pereliige on väga mänguhimuline ja valmistab pererahvale palju rõõmu," on Lauril hea meel.

Kassidelt on palju õppida

Lauri kiidab, et Hanna on tubli kass. Oskab head pai nautida, peab lugu magusast unest ja heast toidust. "Miisud lihtsalt oskavad elu nautida ja näitavad ette, kuidas igast asjast saab tekitada meelelahutusliku mängu. Iga kell annab ka leida mõne pehme koha kus kerra tõmmata ja silm mõnusalt looja lasta. Seda kõike on rahustav vaadata. Olen lugenud, et ka psühholoogid on viidanud kasside rahustavale toimele. Samuti annab miisu palju tegevust ja elutarkust põnnile, kes näeb, mida kujutab endast vastutus kellegi eest hoolitseda," räägib ta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid