Laululahing või susisemine: kuidas kehtestavad linnud end liigikaaslaste peal?
Ka laulmine võib väljendada laulja iseloomu. Kõige lihtsam näide selle kohta on naaberterritooriumidel laulvate lindude käitumine. Üldiselt naabrid tunnevad üksteist laulu järgi. Kui näiteks varakevadel on piirid nii-öelda paika lauldud, siis edaspidi aktsepteerivad naabrid üksteise territooriume.
Kui nüüd juhtub, et pildile ilmub võõras (olgu ta juhuslik õnneotsija või mõne vana olija välja vahetanud uustulnuk), siis käituvad naabrimehed tüüpiliselt kahte moodi ja sellest sõltub konflikti edasine areng. Mõned isased laulavad uue tulijaga viisakalt kordamööda, oodates, kuni teine laulja oma laulu lõpetab.
Ilmselt ei ole nende esmane soov mitte konflikti õhutada, vaid pigem oma olemasolevat territooriumi kaitsta. Teised seevastu ei oota sissetungija laulu lõppu, vaid püüavad teda üle laulda, sageli samal ajal uustulnukale lähemale liikudes. Seda võib käsitada agressiivsuse väljendusena, sest arvatavasti on sellise käitumise taga soov oma olemasolevat territooriumi jõuliselt kaitsta või lausa laiendada, juhul kui uustulnuk peaks õnnestuma ära hirmutada. Nii on võimalik ära hoida füüsilise konflikti puhkemist, sest juba laul annab aimu laulja loomusest.
Loomade käitumise tõlgendamine on keeruline ega ole võrreldav inimese iseloomu hindamisega. Seetõttu ei saa me veel rääkida konkreetsetest iseloomutüüpidest. Isegi väga spetsiifilist käitumist saab tõlgendada mitut moodi. Teadlased on näiteks uurinud rasvatihasele iseloomulikku käitumistunnust - susisemist. Enamasti susisevad rasvatihased olukorras, kus nad on pesaõõnes (näiteks pesakastis) ning miski ilmub väljapääsuavale, sulgedes põgenemistee. Seepärast seostatakse seda käitumist enesekaitse või pesa kaitsmisega. Susiseda võivad nii emased kui ka isased tihased.
Selline käitumine on omane teistelegi tihastele, samuti loorkakule ning isegi mõnele sisalikule ja putukale. Kuidas siis hinnata, kas susisemine väljendab agressiivsust (julge lind susiseb vaenlase peale, lootes teda hirmutada) või hoopis arglikkust (lind väljendab nii oma ehmatust või paanikat)? Lihtsat, ühest vastust ei olegi. Kõige õigem on proovida hinnata veel mingeid käitumistunnuseid ning vaadata, kas ja milliste tunnustega võiks susisemine seotud olla.
Siinkohal võibki osutuda vajalikuks kasutada teadlaste väljamõeldud katseid, mis aitavad jälgitud käitumist mõtestada. Näiteks hirmutatakse pesitsevat rasvatihast raudkulli topisega, eksponeerides röövlindu lühikest aega pesa lähedal, ning pärast topise eemaldamist jälgitakse pesa, et teada saada, kui kaua aega kulub, kuni uuritav lind pesale naaseb. Seejuures tuleb taas eeldada, et mida pikem on see ajavahemik, seda kartlikum või ettevaatlikum on katsealune.
Aga ka siin on omad kitsaskohad: kuidas määratleda, mis hetkest alates on lind „kauem kui julge" pesalt eemal olnud? Käitumisökoloogi töös juhtub sageli, et näiline vastus küsimusele tekitab hoopis uusi küsimusi. Mida rohkem loomade iseloomu uuritakse, mida rohkem katseid tehakse, seda lähemale jõutakse ka vastustele. Kui sarnase küsimusepüstitusega uuritakse paljusid liike, on kergem välja töötada üldisi teooriaid, mis seletaksid, miks ja mis tingimustel eksisteerivad koos erisuguste iseloomudega isendid. Asjaolu, et loomad teevad valikuid vastavalt oma loomusele ja et tehtud valikud võivad kaasa tuua erinevaid tagajärgi seoses isendi edukusega paariliste leidmisel ja järglaste üleskasvatamisel, näitab, et see osa käitumisest allub evolutsioonile: mingil põhjusel on kasulik, et populatsioonis oleks erineva iseloomuga loomi.
Loe pikemalt siit: https://www.eoy.ee/pics/1254_Tiirutaja_53.pdf
