Arglike koerte olemasolu on tegelikult olemas pikemalt. Agressioon käib sellega ka tihti kaasas. Põhjuseid on erinevaid. Nii geneetika, mis on üks võib-olla suurim tegur; keskkond, mis hirmutab või on stressirohke, ja loomulikult kogemused, mida koer läbi elab ning kuidas neist läbi tuleb ehk mida õpib.

Palju hirme tekib juba lapsepõlves, kutsikate 3-12 elunädala ajal. Sel ajal on kutsikad uuele avatud ja võtavad keskkonnas olevaid asju ja sündmusi normaalsena. Seda siis, kui nad saavad tutvuda kõigega mittehirmutaval moel.

Kutsikas kes elab toas oma elu esimesed kuud, võibki karta tänavat, linnakeskkonda, inimesi, koeri jne kuna tal on puudunud kokkupuude. Samuti või sõbralik, aga pealetükkiv käitumine põhjustada halva kogemuse. Hilisemas vanuses on avatust vähem, ettevaatlikkust rohkem ja koer ei pruugi kohaneda.

Ellujäämisstrateegiad on erinevad ning agressiivne käitumine võib olla tagajärjeks õpitule. Esmalt proovib enamus põgeneda, leplikke signaale anda, kuid kuna need nö "magatakse maha" ja loom satub suluseisu, tuleb enesekaitseks haukuda ja vahel hammustada. Vastaspoole käitumine või hirmutav olukord enamasti taandub ja õpitakse, mis on toimiv strateegia.

Soovitaksin lemmiku võtmisel esmalt üheksa korda mõelda. Rohkem teadlikkust koerte kehakeelest ja signaalidest, teadlikku individuaalselt doseeritud sotsialiseerimist. Kasuks tulevad teadmised õppimisteooriast. Uurida võiks ka, milline on koera vanemate, eelmiste pesakondade temperament ja iseloom. Mõelda, millisesse keskkonda me koera toome, kas see sobitub temaga jne.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid