ILSE BLOGI | Kiri kodukandist: püksikud läksid üksilduse pärast katki!

Oh jooksuaeg, oh jooksuaeg, millal sina tuled? Eks muidugi mõista siis, kui perenaine isekalt asjad pakib ja taas Hispaaniasse lendab ning koeral tuleb stressirohkes situatsioonis omapäi hakkama saada, sest igapäevast käpahoidjat enam kodus ei ole.

Ilse on meil teatavasti pandeemia ajal võetud koer, kes tänu kodukontorite järsule populaarsuse tõusule pole peaaegu üldse üksi kodus olema pidanud. Juba mõnda aega tagasi hoiatas mind loomaarst, et harjutama tuleb hakata, muidu ta ei lepigi, aga see distsiplineerimine muudkui lükkus ja lükkus edasi - olin temaga ikka kodus, suure osa ajast tütar ka distantsõppel, või siis käis ta meiega igal pool kaasas. Taks on teatavasti hea portatiivne tõug.

Nüüd jõudis kätte reaalsus: mina olen Madridis ning mehel ja tütrel pole 24/7 aega käpakest hoida. Lisaks tabas Ilset teist korda elus innaaeg, mille tagajärjel teatavasti määrdub kõik, kuhu ta end sätib. Selle olukorra, tõsi küll, oleme püüdnud lahendada igale poole laotatavate rätikutega, sest enese järelt kasimist ta (veel?) ei valda.

Esimesena läksid püksid. No need, mida koertele innaajaks jalga sobitatakse, aga mille ära tirimine ja hilisem puruks närimine taksile siiski üle jõu ei käi. Omaette oleku esimesel päeval oli ta nendega ühele poole suutnud saada. Lisaks tundub tal üldse olevat fetiš seoses riideesemetega. Frustratsiooni või kättemaksu märgiks tirib ta neid alla nii nagist kui pesukuivatusrestilt. Katki ei näri, lihtsalt näitab, mida ta arvab nende rõivaste omanikest, kes ta üksi jätavad.

Nõnda jättis mees ta vahepeal puuri, millega Ilse harjunud on ja mis ei tohiks õudu tekitada, ning käis kolm korda päevas temaga jalutamas. Suurema usalduse tekkides on ta siiski saanud enamuse ajast lahtiselt olla, mis küll kulmineerus pissiloiguga magamistoa voodis, aga sellest alates on asjad ülesmäge läinud ja taks iseseisvama eluga tasapisi harjuma hakanud.

Kompensatsiooniks on ta siiski saanud ka pikemalt looduses taksiasju ajamas käia saanud ning möllanud haisva adru sees, mis talle eriti meeltmööda on. Ja kõige krooniks sai ta siiski ka oma reisi kodumaale Lätti (olgu see siis tema "vaese mehe Madrid"), sest mu Hispaanias elav vanem tütar ja tema peigmees maandusid Riias ning mehel tuli koos Ilsega neile lennujaama vastu sõita.

Rännak, mille üks peatusi oli Pärnu, venis pikale ja kuna koera joogikauss oli koju ununenud, ei soostunud ta jooma tilgakestki teiste poolt pakutavat vett. See võõraste joogikausside foobia ei taha kuidagi leeveneda.

Elukool niisiis kestab: meie introverdil tuleb harjuda oma elus uute nägudega, kes ta hoogsalt sülle haaravad ja musitama kukuvad, kuid esmaste kirjelduste järgi on ta ka rahvusvaheliste suhetega elegantselt hakkama saanud.