ILSE BLOGI | Kes ütles, et koerailm on koera ilm?
(1)
Need ajad on nüüd käes. Ilus sügis hellitas pikalt, aga see, mis järgnes, ei ole Ilsele kohe sugugi mokkamööda. Kindlasti on koeratõuge, kes naudivad sopas ja lumes rassimist, aga lühikarvaline taks nende hulka ilmselgelt ei kuulu. Kui just pole tegemist missioonile suunduva jahitaksiga. Meie eelmine taksik Tilde veetis oma pensionipõlve Lõuna-Hispaanias. Vaat see oli tema (ja ka minu) jaoks õige koht! Ta võis tundide kaupa murul või terrassil vedeleda ja päikesekiirtel end paitada lasta, kuni kõhualune pruuniks päevitus. Ilse ei tõsta Tallinnas enam paraku käppagi terrassile.
Kõige halvem kombo on varahommik ja vastik ilm. Siis on tegu, et taks pissiringi jaoks teki alt kätte saada. No kohe üldse ei taha! Eks ennast ajaks ka närvi, kui keegi su pimedas soojast magamistoast tuule ja vihma kätte peksaks, aga tegemata jätta seda ka ei saa. Enne tööle minekut võtab mu mees raske südamega selle tegevuse ette ja taks kükitab kähku esimese murulapikese peale ära, et siis teenitult tuppa teki alla tagasi pääseda ja südapäevani mõnusalt und lasta.
Ilse on õppinud nüüd kehakeeles näitama: kui number kaks on samuti tulekul, siis võib teha pisut pikema ringi, aga muidu käige ise jalutamas, kus tahate, mina ei pea sellistes avantüürides osalema! Üleüldse, radiaatorid on nüüd soojaks köetud ja asendavad suvisel ajal aknale paistnud päikest, seega on kõige mõnusam nende peal koogutada.
Kui see asi nii jätkub (ja loomulikult jätkub), tuleb välja otsida möödunud talvel soetatud kollane jope, mille selga saamine on võrreldav väikelapse kombinesooni toppimisega. Väikesest taksist käib jõud siiski kergemini üle kui väikesest jonnivast lapsest. Samas: metsa ju tahaks? Ilse tunnetab juba autos puuris reisides, kui autoaknast imbub sisse metsalõhna, see tekitab kohe hasarti.
Kehakaalu teema muidugi ka! Ega siis potentsiaalsel näituskoeral ei saa lasta oma taljet rasva süüa. Kasvataja on meie neiule juba välja vaadanud ühe ilusa musta poisi, kui peaksime tahtma Ilselt järglasi saada ja vaevalt et too omale hüljest kaasaks tahab. Samas, tütar kaalus Ilset mõne päeva eest ja avastas, et too on juulist alates poolteist kilo juurde võtnud (tõsi, kaalumise hetkel oli koeral kõht värskelt täis söödud ja pealegi on ta veel noorem kui aastane, seega potentsiaalselt kasvueas organism, samuti jääb ta veel rahulikult normaalkaalu piiresse ja võiks normide järgi kilo raskemgi olla).
Siiski ootab meid nädalavahetusel ees pikem metsajooksutiir ja ka tubaseid tegevusi tuleks rohkem korraldada, et nii mõistust kui keha vormis hoida. Oma toidupalli järele võib Ilse küll lõpmatult silgata, et seda siis meile mängimiseks tagasi tuua. Hiljuti külas käies nägin pererahva koertel toredat mänguasja, mis motiveerib pikemat aega lelu kallal lammutamist ja nõuab tublisti peamurdmist, saamaks kätte oma maius. Võibolla on meil ka seda vaja.
Igal juhul üks on selge: õuekoera talviste ilmadega taksist ei saa. Mu Facebooki uudisvoog on tänu erinevatele koerateemalistele lehekülgedele täis fotosid taksidest, kes põõnavad neile omases poosis, käpad püsti. Kus-kus? No ikka voodis loomulikult! Taksid on umbes samavõrd hedonistlikud kui kassid ja katsu seda kalduvust piirata. Üks taksiomanik kirjutas mõnda aega tagasi kuldsed sõnad: naised, kui tahate manipuleerimist õppida, võtke omale emane taks!
