Tänases ühiskonnas tahavad kõik välja näha nooremad ja ilusamad. Ilutoodete leti ees seistes jäävad paratamatult silma värvilised loosungid nagu „anti-aging", „vananemisvastane", „noorendav" ja „kortse siluv". Mis peitub aga kõigi nende toodete taga?

Kollageen kui teerajaja

Üks esimesi suuri trendiloojaid oli kollageen, mis vallutas kosmeetikaturu juba pea 10 aastat tagasi. Kollageen ei ole tegelikult ilumaastikul uus avastus. Kõige varasemad viited kollageenile pärinevad Hiina dünastiast aastast 300. Juba toona mõisteti, et kala kõõlused ja kondid muudavad naha ilusamaks. Teaduslikult õpiti kollageeni tundma alles 1960-ndatel.

Kollageen on valk, millel on inimese kehas väga oluline roll. Kollageen on üks naha peamisi koostisaineid, tagades elastsuse ja vähendades kortse. Mitmete uuringute kohaselt hakkab alates täisikka jõudmisest kollageeni tootmine langema igal aastal 1% võrra. Selle tulemusel muutub nahk hapramaks ja tekivad ka kortsud.

Suurem osa kollageeni saadakse tänapäeval lehma sõrgadest ja sidekoest, kuid saadakse ka kala või kana nahast. Taimne kollageen on täna veel vähe kasutusel.

Kollageeni lisamine ilutoodetele on praegu väga populaarne. Poelettidelt leiab kollageeni alates kreemidest lõpetades toidulisandite ja söödava kollageeniga. Paraku ei ole kollageeni omastamine nii lihtne. Tänaseks on mitmed uuringud näidanud, et kollageeni molekul on liiga suur, et naha pindmisest kihist läbi tungida ja naha tervist tõsta. Ehk kollageenirikka kreemi määrimine näkku ei anna tingimata soovitud tulemust. Kollageen jääb lihtsalt naha pinnale ning tuleb järgmise pesuga nahalt maha.

Üha enam räägitakse täna ka hüdrolüüsitud kollageenist või kollageeni peptiididest. Lihtsalt öeldes on tegemist kollageeni fragmentidega. Kollageen hüdrolüüsitud kujul on väiksem ja bioaktiivsem ehk lihtsamini omastatav. Need samad fragmendid jõuavad vereringesse ja on võimelised uuesti moodustama terviklikke kollageeni molekule. Sellepärast tasub otsida pigem kosmeetikatooteid, mis sisaldavad hüdrolüüsitud kollageeni või kollageeni peptiide.

Hüaluroonhappe varjatud külg

Hüaluroonhape (HA) avastati 1930ndatel ning võeti väga kiirelt kasutusele meditsiinis. HA leidis kasutust kirurgias, liigeste ravimis protsessis ja ka haavade paranemises. Sajandivahetusel said populaarseks ka HA süstid, mis vähendasid kortsusid.

Ka hüaluroonhape on loomulik osa inimese nahast. Hüaluroonhape toimib nahas niiskusesidujana, mis muudab naha siledamaks ja säravamaks. HA suudab siduda 1000x oma kaalu jagu vett. HA molekuli eluiga on 2 päeva, pärast seda molekul lagundatakse. See tähendab, et HA varu inimese kehas kahaneb ja uueneb väga kiirelt. Sarnaselt kollageeniga langeb ka HA tootmine vananedes, mis muudab naha vastuvõtlikumaks vigastustele ja kuivamisele.

Traditsiooniliselt on HA-d toodetud kukkede lokutitest, kuid tänaseks on suurem osa tootmisest ümber kolinud laborisse. HA-d sünteesitakse laboris streptokokk bakterite fermentatsiooni abil. Kumbki meetod ei ole siiski läbinisti ohutu. Saadud HA võib kõrvalproduktina sisaldada toksiine, mis võivad lausa tervist kahjustada.

Ka HA pole ideaalne lahendus vananemise vastu. HA molekul on küll väiksem kui kollageen, kuid siiski liiga suur, et naha süvakihtidesse jõuda. See võib anda tulemuse, kus niiskustase tõuseb ainult näiliselt naha pealmises kihis, kuid naha üldine tervis tegelikult ei parane. Kvaliteetsed HA kreemid ja seerumid sisaldavad mitmeid abiaineid, mis aitavad HA-l paremini imenduda ja niisutada nahka sügavuti.

Samuti on oluline teada, et vale kasutusega võib HA ka nahka kahjustada. HA peamine eesmärk on niiskust siduda, kuid vale kasutamine võib viia tulemuseni, kus HA tõmbab nahast hoopis niiskust välja. Sellepärast on oluline jälgida, et HA kantakse näole koos kreemiga või kui kasutad HA seerumit, siis võiks pärast nägu ka kreemitada. Kunagi ei tasu kanda nahale ainult puhast HA seerumit.

Hirmkallis skvaleen luksuskosmeetikas

Skvaleen on luksuskosmeetika turul üks uuemaid hitte, kuid meditsiinis on tegemist juba vana kalaga. Skvaleen on üks võimalikest immunoloogilistest abiainetest, mida kasutatakse vaktsiinide tootmisel. Immunoloogilised abiained on ühendid, mis ergutavad immunsüsteemi, mille tulemusel reageerib organism vaktsiinile tugevamalt ja annab seega parema immuunsuse. Skvaleeni on ajalooliselt kasutatud näiteks 1940ndatel katkuvaktsiinis ja alates 1997. aastast mitmetes gripivaktsiinides. Ka mitmed COVID-19 vaktsiinid sisaldavad skvaleeni.

Skvaleen on õli, mida leidub nii taimedes kui ka loomades. Põhiliseks skvaleeni tootjaks loomadel on maks, mis vabastab skvaleeni vereringesse. Skvaleen moodustab 12% inimese enda nahas olevast rasust, mistõttu on ta ka meie organismile lihtsamini omastatav võrreldes mitmete teiste ühenditega. Paraku on skvaleen üsna ebastabiilne ühend, mistõttu kosmeetikas esineb ta pigem küllastunud vormis ehk skvalaanina.

Suurem osa kasutatavast skvaleenist pärineb kalamaksaõlist, millest omakorda suurem osa pärineb hai maksast. Haidel puudub ujupõis ning sügavust vees reguleerib loom oma õlide rohke maksaga. Süvameres elavate haide maks on kordades suurem ning sisaldab seetõttu kõige suuremas koguses skvaleeni võrreldes muude kalade või taimedega. Ilmselgetel eetilistel põhjustel on väga paljud ettevõtted loobunud loomsest skvaleenist ning hakanud kasutama taimseid alternatiive. Näiteks teepõõsa, oliivipuu või amarandi seemnetest saadud õli.

Skvaleen on tuntud kosmeetikas kui suurepärane niisutaja, mis muudab naha pehmemaks ja siledamaks. Samuti toimib skvaleen antioksüdandina, mis võitleb nahas vabade radikaalidega ning vähendab sedasi naha kahjustumist.

Uueks hitiks saanud retinool

Retinool on kosmeetika turul olnud juba pikka aega, kuid pole senini teiste moeröögatuste kõrvalt nii väga välja paistnud. See-eest on retinool üks paremini uuritud komponente vananemisvastastes toodetes.

Retinool on oma olemuselt A-vitamiin. Molekul imendub hästi ka läbi naha ning rakud töötlevad retinooli ümber retinoolhappeks, mis kiirendab naha uuenemisprotsessi ja parandab kollageeni tootmist, mis tõstab naha üldist tervist. Retinool aitab ka pigmendilaikude vastu, ühtlustades jumet.

Looduslikult leidub retinooli ohtralt just maksas, kalas ja munas, kuid ka mitmetes köögiviljades (nt porgand, bataat, kõrvits). Tänapäeval on enamik kosmeetikas kasutatavast retinoolist toodetud laboratoorselt.

Kui sa pole retinooli kunagi välispidiselt kasutanud, siis on soovituslik alustada toodetega, mis sisaldavad retinooli derivaate (retinyl acetate, retinyl palmitate, retinyl aldehyde). Derivaadid on toimeainelt veidi nõrgemad kui puhas retinool, kuid annavad see-eest nahale aega retinooliga harjuda. Retinooli sisaldavad kosmeetikatooted võivad kasutamise esimestel nädalatel tekitada nahal kerget punetust, kuid ei tohiks kindlasti põletada ega nahka kooruma panna. Tundliku naha korral tuleks eelistada pigem derivaate.

Loe põhjalikumalt siit

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid