Wolfa on üks erilise välimuse, huvitava käitumise ning koleda minevikuga koeraplika. Wolfa sündis ja kasvas üles ühes kitsas ning pimedas majas, kus tema jaoks ei olnud tagatud korralikku toitu, joogivett ega õiget tähelepanu, mida üks noor koer vajab, et korralikult sotsialiseeruda. Oma sünnist kuni umbes pooleteise aastaseni ei olnud Wolfa arvatavasti näinud õieti päevavalgust, saanud tunda armastavat silitust ega kuulnud inimese suust tunnustust. Wolfa elas oma esmases elukohas koos enda 26 "pereliikmega".

Tänu sellele on Wolfa üsna ebakindel, kuid oma minevikust hoolimata, on tema puhul näha väga suurt potentsiaali olla üks tõeliselt vahva pereliige.

Selle suve alguses tegi Wolfa elu täieliku kannapöörde. Oli üks ilus suveõhtu, kus Wolfa sai tänu suurele päästeoperatsioonile sõita autoga Tallinna loomade varjupaika, kus teda ootasid ees juba kausitäis toitu, puhas joogivesi ning pehme pesa. Asjad, mis peaksid tegelikult igal koeral olemas olema, kuid Wolfa polnud oma varasemas elus sellist luksust kunagi näinud. Alguses oli see kõik Wolfa jaoks väga võõras ning hirmus, aga kelle jaoks ei oleks? Tal võttis tükk aega, et oma uue eluga harjuda. Ta ei usaldanud inimesi, sest tema varasem kogemus inimesega ei olnud kahjuks meeldiv.

Wolfa puuri juures käies puges ta peitu ning vaatas veidi umbusaldavalt inimese poole. Tema jaoks oli väga segadusttekitav, miks keegi tema vett vahetab, pesa kohendab ning seal vahepeal veel talle maiuseid annab.

Wolfal läks paar nädalat aega enne, kui ta lõpuks julges ettevaatlikult esimest korda inimest nuusutada ning lasi endale pai teha. Esimeste silituste ajal oli koer täiesti kange ning iga käeliigutuse peale esinevast silmade võbelusest oli selgelt aru saada, et varem pole Wolfa õrna silitust ning kõrva tagant sügamist tundnud.

Veel umbes nädala aja pärast tuli Wolfa juba üsna kindla sammuga ise inimese juurde ning küsis pai. Seekord ka juba õrna sabaliputusega, sest selleks hetkeks sai koer aru, et inimesed päriselt ei tahagi talle halba ning et nad on tegelikult päris normaalsed tegelased. Wolfal läheb siiani uute inimestega veidi aega enne, kui ta neid usaldama hakkab, kuid kui usaldus on võidetud, siis ta lausa trambib esikäppadega vastu maad, et pai saada.

Wolfal on veel üks väga eriline viis, kuidas ta hoolimist ja tänulikkust välja näitab - nimelt närib ta väga õrnalt ning hellalt inimese kätt. Nii õrnalt, et seda võib kõige paremini võrrelda kõdi tegemisega. Oma nime kuuldes lendab ta nagu tuul inimese juurde ning teeb paar rõõmsat jooksuringi ümber inimese. Tasapisi tuleb koeral välja ka käskluse peale istumine. Kuna mänguasjadega mängimist pole Wolfale õpetatud, siis tema arust on kõige lahedam mäng ringiratast ning edasi-tagasi jooksmine. Nende jooksutiirude ajal tasub hoida Wolfal pilk peal, sest kohati on tal pidurdamisega probleeme,, mille tõttu võib ta täiesti kogemata inimesele jalgadesse joosta. Jalutuskäigud on Wolfa jaoks samuti veel veidi harjumatu tegevus, kuid ajaga on ta aru saanud, et iga vastutuleva inimese ning koera eest ei pea põgenema, sest neid on palju põnevam lihtsalt rahulikult vaadelda.

Wolfa eelistab, et tema uuel omanikul oleks varasem kogemus koerte treenimisel olemas, sest nii on mõlemal poolel kergem koera ebakindlusi vallutada. Wolfal on jaanuari keskpaigas tulemas sünnipäev, ning tema suurim soov oleks kindlasti oma uus eluaasta võtta vastu päris kodus koos inimestega, kes teda armastavad ja kellega kohtumist Wolfa juba pikisilmi ootab. Kui soovid Wolfaga Tallinna loomade varjupaigas tutvuda, siis täida sooviavaldus siin:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid