KODULEIDJA | Kiku õppis inimest usaldama tänu varjupaigas ilmale tulnud kutsikatele
(1)
Käesoleval jõulukuul otsime koostöös Varjupaikade MTÜ-ga hoolitsevat kodu 24le armsale loomale. Kõiki neid loomi ühendab kurb saatus - jõulud on ukse ees, kuid nemad saadavad kõik need päevad mööda varjupaiga seinte vahel uut kodu oodates. Varjupaiga personal kannab nende eest hästi hoolt, kuid jõuluks soovivad kuuse alla saada kõik need nukrate silmadega lemmikud.
Kiku lugu hakkas lahti rulluma 2020. aasta juunis, kui Varjupaikade MTÜ hakkas saama teateid Kirimäe küla kandis ekslevast suurest koerast. Kuu aega tegeleti tema püügiga, sest loom oli arg ja inimest ligi ei lasknud. Lõpuks pärast suuri ponnistusi õnnestus koer varjupaika toimetada. Tema eelneva elu kohta on teada vaid niipalju, et Kiku oli hulkuma läinud ühest Väike-Lähtru majapidamisest, kus peeti koos ligi 30 koera, kes seal omavahel paljunesid ja eksistentsi eest võitlesid.
Varjupaika saabudes ei olnud Kiku ei sõbralik ega ka agressiivne, oli pigem selline ettevaatlik ja eemalehoidev. Nagu hiljem selgus, oli selleks ka põhjust, nagu oli tal ka põhjust koertekolooniast jalga laskmiseks. Kui Kiku oli pea kaks kuud varjupaigas olnud, märkasid varjupaiga töötajad, et ta on kõvasti kosunud - koera vöökoht oli kenasti ümar ja trimmis. Esimese hooga rõõmustati, et koeral on nii hea isu. Ligi ta ikkagi veel ei lasknud ja katsuda teda polnud võimalik. Kui siis ühel päeval oli Kiku kõht alla vajunud, oli selge, et on oodata kutsikaid. See oligi põhjus, miks ta põgenes koerakarjast nelja tuule poole. Emainstinkt ütles talle, et koloonias, kus igaüks võitles oma elu eest, pole tema kutsikatel mingit elulootust.
Varsti oligi Kiku kuue kutsikaga uhke koeramamma. Need olid Läänemaa varjupaiga ajaloos esimesed kutsikad, kes kohapeal sündisid. Kutsikad kasvasid kiiresti ja varsti vajasid juba lisasööki. Kui söögikausid välja ilmusid, tormasid kõik kuudist välja ja polnud nendes miskit pelgust - peaasi, et süüa saab. Aga Kiku hoidis ikka eemale. Vähemalt usaldas koeramamma inimesi juba nii palju, et lasi neil vahvate päntajalgadega rahulikult tegeleda. Võiks isegi öelda, et kutsikatest sai omamoodi Kiku päästerõngas - ta nägi, kuidas me kutsikatesse suhtume, nende eest hoolitseme ja niimoodi tasapisi hakkas ka pelglik Kiku meiega suhtlema ja lasi endale mõnikord paigi teha.
Praeguseks on kõik kutsikad juba ammu uutes kodudes. Mamma ise on varjupaigas elanud juba üle aasta. Varjupaiga töötajad on tema käitumismuredega pikalt tegelenud ja tegelikult on näha, et Kiku tõesti tahab oma hirmud ületada, kuid eelnev elukogemus on olnud väga traumeeriv. Kiku uus omanik peaks olema väga kannatlik, sest koeraga tuleb veel palju suhelda ja tegeleda, et usaldus inimese suhtes kasvaks. Usalduse kasvatamine käib tasapisi - koera mitte survestades ja tema tunnetega arvestades. Selleks kõigeks läheb lihtsalt aega.
