Bruno on üks peagi kolme aastaseks saav vahva koerasell. Paraku aga pole siiani elu Brunot hellitanud nii nagu võiks. Oma esimesed eluaastad elas Bruno oma aiaga talukohas, kus paraku koerapoisi käitumine pererahval üle jõu käis, mille tõttu leidis Bruno tee Tallinna loomade varjupaika. Varjupaika jõudes hakkasid Brunoga koheselt tegema välja koolitatud inimesed, kes Bruno käitumist põhjalikult analüüsisid ning vastavalt sellele temaga treeningut alustasid. Bruno jaoks on kindlasti oluline, et korrektse positiivse treeninguga jätkaks ka tema uus pererahvas.

Bruno jaoks on oluline, et tema uus inimene leiaks aja, et Brunoga käia varjupaigas mitmeid kordi tutvumas enne, kui Bruno koos temaga koju saab minna. Seda puhtalt seetõttu, et Bruno on võõraste inimeste suhtes pigem umbusklik ja pelglik, kuid kui anda talle piisavalt aega ning näidata koerale välja pühendumist, siis toob ka Bruno inimese ees välja enda õrnema poole. Ta eelistab olla pere ainus loom, kuna teiste loomadega suhtlemine ei tule tal hästi välja ning mängimise ja sõbrunemise asemel on tema arust kõige lahedam tegevus teisi loomi taga ajada.

Kuna Bruno võib kohati olla ka ettearvamatu äkiliste liigutuste peale, siis ei ole mõistlik võtta ka Brunot perekonda, kus on väiksed lapsed. Bruno on harjunud palju liikuma ning seetõttu eelistab ta oma aiaga maja, kus tal on piisavalt liikumisvabadust. Teda teeks eriti õnnelikuks kodu, mis asub linnamürast veidi eemal, et ta ärevusetase oleks võimalikult madal. Iseenesest ei paneks ta ka pahaks seda, kui tal oleks veel oma eraldi aedik, kus ta kindlasti ei peaks pidevalt elama, kuid kuhu näiteks külaliste saabudes saaks koerapoisi koos mõne meeldiva tegevusmänguasjaga rahunema viia. Bruno, nagu ka tegelikult ükski teine koer, ei taha kindlasti elada ega veeta aega keti külge aheldatuna.

Selle vahva koera suureks lemmiktegevuseks on pikad jalutuskäigud. Eriti meeldib talle jalutada rannas, sest lainetega mängimine on tema arust üks vinge tegevus. Bruno jaoks on oluline, et iga pikem jalutuskäik hõlmaks ka mingil määral positiivset treeningut. Tal on väga hea õppimisvõime - kutsikakoolis sai ta ilusti selgeks käskluse peale istumise ning lamamise ja järjepideva treeninguga tuleb koeral välja ka vaikselt koha hoidmine, ootamine ning koos inimesega liikumine. Rihmas rahulikult jalutamine vajab veel veidi tööd, kuid kui võrrelda jalutamist Brunoga sel ajal, kui ta varjupaika tuli, on vahe võrreldav öö ja päevaga. Varasemalt oli Brunol kõikjale väga kiire, kuid praegu suudab ta ka juba hoida kontakti inimesega, kes teisel pool rihma koos temaga jalutab.

Kuigi Bruno on pigem keerulisema loomuga ja krutskeid täis koerapoiss, ei puudu tal ka leebem pool. Kui tema usaldus võita, siis ta võtab inimest vastu alati aktiivse sabaliputusega ning naudib väga kõhu alt sügamist. Bruno pole kitsi ka muside jagamisega, kuid neid saavad tunda vaid väljavalitud inimesed. Bruno on ideaalne kaaslane pikkadeks matkadeks ning fakt on see, et tema uus omanik enam võõraid inimesi kartma ei pea, sest Bruno suur prioriteet on kodu ning oma inimesi kaitsta. Kuna koerapoiss on juba pea aasta aega oma uut kodu oodanud, siis kohati on ka märgata tema olekust nukrust, kuid õnneks koduigatust leevendab mõnus jalutuskäik hea maiusega. Paraku aga koduigatsuse vastu on parim ravim uus ja armastav kodu, mida Bruno juba pikisilmi ootab ning igati väärib.

Kui soovid Brunoga Tallinna loomade varjupaigas tutvuda, siis täida sooviavaldus tema profiilil:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid