ILSE BLOGI | Milline ajukääbik paneb koerale inimese nime?!
(48)
Küsimus oli tegelikult veel reljeefsemalt püstitatud: lisaks herneterale toodi mängu ka nimed nagu Andres ja Kristi. Tunnistan, et ma ei tunne ühtki Andrese või Kristi nimelist koera (küll on mul selliste nimedega sõpru-tuttavaid), aga tõepoolest, meie koer kannab Ilse nime.
Kõigepealt sai selgeks see, et ma tahan taksi ja just taksi. Oleks olnud poiss, saanuks ta nimeks Wolfgang (anna andeks, Mozart, armastan sind kõigele vaatamata kogu südamest!), aga tüdruku korral oli Ilse nimi juba enne valmis vaadatud kui koer ise. Sest vaadake: taksid on isiksused suure tähega, neid ei saa (minu arvates) Mõmmiks, Pontuks, Nässuks või Muriks ristida.
Iseäranis hästi sobivad taksidele vanema põlvkonna nimed. Ilmselt ei ole ma selle tõdemusega üksi, sest sotsiaalmeedias on jäänud silma taksid nimedega Hilda, Volli, Uno - kui nimetada vaid mõned. Kuigi taks ise pole valmis seda aktsepteerima, meenutab ta oma murekortsu-miimikaga natuke vanainimest. Meie eelminegi taks kandis inimese nime. Tema oli Matilde, mis hiljem (ka kehakujust tingituna) lühenes Tildeks.
Ent kui nüüd selle mõttekäiguga rohkem süvitsi minna, pean veel mitut pattu tunnistama. Pärast Tilde surma oli meil andaluusia rotinottija (ratonero bodeguero andaluz) tõugu koer nimega Edward, mis Hispaanias elamise tulemusena pöördus koduseks Eduardoks. Või Etsiks. Või mõnikord (oh häbi!) ka Noku-Jukuks (Jukud, Johannesed, Juhanid, ärge praegu lugege!), eristamaks teda emastest koertest, kes meil enamasti on olnud.
Eduardo varastati meilt Valencias ära. Üsna tavapäraselt jätsime ta rihma otsas viieks minutiks poe ukse taha, ta oli sellega harjunud. Tagasi tulles leidsime eest vaid läbi lõigatud rihma ja kui teda hiljem samas barrios taga otsisime, avaldas üks baarmen, et mustlased (keda just seal kandis on palju), tegelevad sellise asjaga süsteemselt. Müüvad tõukoera maha, loodetavasti ei söö. Eduardo oli tõepoolest tõukoer, kuigi vale hambumuse tõttu natuke untsu läinud. Seetõttu ta prügikonteinerist meie juurde sattuski.
Pärast teda tulid Cassandra ja... Messi. Messi, muide, oli samuti emane. Kui Lionel vaid teaks! Aga küllap ta aimab, sest komistasin kunagi uudise otsa, milles väideti, et Hispaanias elab umbes 600 Messi nimelist koera. Minu pooleteise aasta eest surnud jalgpallifännist vennal oli Messi nimeline kass.
Tegelikult meenub mulle karmavõla raames seepeale veel üks vahejuhtum. Ühel ammusel päeval kohtasin ma poega titevankris jalutades oma endist muusikakooli direktorit, kes küsis: "Mis lapsele nimeks pandi?". Kui vastasin "Jens" (minu hinnangul aus taani nimi, ehkki sai praktikaks hoopis sakslasest suusahüppaja Jens Weissflogi järgi), kostis tema põlgikult: "Koera nime panid lapsele?!"
Tegelikult ma ei arva ikkagi, et koeri inimese nimega kutsuvad omanikud jumala(te) viha ära on teeninud. Mu vanema tütre nimi on Bianka, samas olen pärast enda meelest kõige kaunima tüdrukunime välja valimist kohanud ka mitut Bianca-nimelist koera. Pidime Thori algse nimekuju üles tunnistama ka Bianka hispaanlasest poiss-sõbrale, kelle nimi on paraku ei midagi muud kui Victor.
Just eile avastasin taksifoorumist lontkõrva, kelle nimi on Pablo - üks hispaaniakeelse maailma levinumaid mehenimesid (see vist kvalifitseerub Eesti mõistes näiteks Andreseks või Kristiks). Mu absoluutne lemmikmuusik on geniaalne pianist, laulja ja helilooja Pablo Lopez.
Eks selle teadmisega tule edasi elada - nii minul, Biankal, Jensil, Victoril kui Pablol. Kui kohtate mõnd Heleni-nimelist koera, tervitage teda Ilse poolt! Mingu tal hästi! Mu kolmas laps, Agnetha Katrina on seni vist veel pääsenud?
