Õnneks pole takside (vähemalt lühikarvaliste) kehahooldus kuigi komplitseeritud: karva trimmimine ja kammimine jääb ära. Boonuseks on ka see, et nad reeglina ei erita spetsiifilist koeralõhna ega ilasta. Aga jumal küll, kuidas need küüned labidataoliste käppade küljes kasvavad! Seda vaatamata asjaolule, et oleme tal lasknud nii joosta kui kaevata, kui selleks vähegi võimalus avaneb.

Paljud koeraomanikud tunnistavad, et peavad oma lemmikud maniküüriks loomakliinikusse vedama, sest kodus ei taha see protseduur sugugi õnnestuda. Ilsel on küüsi vaja lõigata umbes korra nädalas, oleks äärmiselt tüütu kohustus teda iga kord selleks spetsialistide hoole alla tarida. Seega püüame oma jõududega hakkama saada, aga ühest inimesest selleks siiski ei piisa.Abijõud peab koera kinni hoidma ja maniküürija (valdavalt on selleks mu mees Tom) samal ajal oma tööd tegema.

Olukorda raskendab asjaolu, et taksi küüned on mustad nagu öö ja veresoontesse sisse lõigata on kerge. Õnneks oleme siiani traumadeta hakkama saanud. Ilse protest selle ürituse vastu on pigem passiivset laadi. Kui ta oma küünetange näeb, siis ta nuhutab need üle ja teab juba, et läheb aga jälle lahti. Samas ei jää pärast mõningast rabelemist üle ka muud kui vaikides alistuda.

Ilse pärast iluprotseduure

Kui meie koju ilmus spetsiaalne koertele mõeldud hambapasta, ei vaimustanud see tulevast klienti samuti. Ent kuna ma loen ja avaldan pidevalt lugusid sellest, kui oluline see koera jaoks siiski on, siis tuleb omandatu ka praktikasse viia. Loomade hambaarst andis selleks spetsiaalsed juhised: alustada kihvadest ja liikuda siis tahapoole. Soovitusliku pehmendamise etapi, mille käigus loom peaks harjumise eesmärgil oma hambapastat esmalt nuusutama ja maitsma, jätsid Ilse jõhkrad omanikud paraku vahele.

Ka hambapesu on kahemehe-bändi töö, seda teeme koos tütrega. Aga ka selle harjumusega on võimalik tulevikus kliinikuarvetelt säästa. Ehkki mu sõpradel on juba vanemas eas taks, kes elab täiesti ökoelu, peidab oma farmist saadavat toortoitu koos naha ja karvadega sinna, kuhu heaks arvab - ning tema naeratus (kuna tegu on hispaanlannast taksiga, siis ta ka naeratab tihti) on siiani laitmatu.

Noh ja siis jääb veel pesemine. Tänavu sügistalvel on ilmataat suhteliselt leebe olnud ja poriga mitte nii väga õnnistanud. Vastasel juhul tuleks vanniskäik sagedamini ette võtta. Praegu teeme seda rohkem rutiinist ja harjumusest, ent ega seegi pole ,taksi lemmikharrastus. Veeprotseduurid kuskil kaldaäärses ja mudases vees - olge lahked, aga kes alandab taksi vanni toppimisega?! Igal juhul näeb ta selle tegevuse juures silmatorkavalt õnnetu välja ja kuivataks oma lühikese karva kohe kõigis voodites või karvaste patjade peal (need on ta lemmikud!), kui vaid lubataks.

Tegelikult ja kokkuvõtteks on meil siiski üsna sujuvalt ja valutult läinud. Ilmselt tuleb selle eest tänada Ilse kasvatajat, kes on näinud vaeva selle nimel, et koeral oleks leebe iseloom. Tal tõepoolest on (Ilsel, kasvataja kohta ma nii täpselt ei tea) ning ta kannatab, murekorts silmade vahel, ära kõik need narrused, mida inimesed tema kallal sooritavad.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid