ARVAMUS | Alati ei ole asi geenides ja kehvas kasvatajas, tõukoera tervise eest vastutagu ka omanik ise
(14)
Minul on elus õnne olnud, sest minu senise 43 elatud aasta kõige suurem lein ja kaotusvalu tuli mul läbi elada siis, kui ma kaotasin oma esimese newfoundlandi koera - pruuni mõmmiku Ita. Pruune njuufasid oli raske leida ja kui nägin umbes 15 aastat tagasi ajalehes kuulutust, et selline mõmmik on "teise ringi" kodu otsimas, siis sõitsingi kohe kohale.
Ees ootas suhteliselt kurb vaatepilt - pulstunud, turris olemisega juba peaaegu täiskasvanud koer, kes oli kasvanud ja elanud Lasnamäe kortermaja rõdul. Vita - nagu oli ta nimi seal Lasnamäel vene peres, ei tundnud minu vastu mitte mingit huvi. Aga ega ta ei tundnud huvi mitte millegi vastu. Sellegipoolest meelitasime me selle müraka kuidagi autosse ja sellest sai üks imeline kooskasvamine ja suurim armastuslugu, mis koera ja inimese vahel olla saab.
Ita oli inimeste vastu ükskõikne ja kui aus olla, me kõik tegelikult pelgasime teda. Igal õhtul viisin Ita garaaži ja püüdsin hakata seda pulstunud karvkatet korda seadma. No ei lubanud, urises. Arusaadav -teda ei olnud siiani kordagi kammitud. Eelmine perenaine oli aus - andis kaasa mulle äranäritud kammi ja ütles, et see on selle koera kogemus kammiga.
Aga nii me siis õhtust õhtusse seal garaaži põrandal istusime kolmekesi - mina, Ita ja kamm. Rääkisime juttu ja silitasin ning palusin koera, kuni umbes nädala pärast keeras Ita pea ära ja ei urisenud kammi peale, vaid ütles sõnatult mulle: "No eks sa siis susa selle asjaga, kui see sulle nii oluline on...". Värisevate kätega hakkasin ettevaatlikult kammima ja pusasid harutama ja nii õhtust õhtusse.
Jalutuskäikude, silituste ja rääkimisega olin võitnud selle suure looma usalduse. Võin öelda, et mõni kuu hiljem oli see koer mul laua peal, kus on tunduvalt mugavam kammida, ja ma võisin keerata ja pöörata teda igasse asendisse nii, kuidas soov oli. Hirm oli kadunud, asemele oli tekkinud side.
Käisime koertekoolis, jõudsime ühele näituselegi, võtsime osa njuufade üritustest, vetelpäästetrennidest - temast oli saanud MINU KOER. Ta ei läinud minust eemale ega isegi teise pereliikmega jalutusringile: istus otsustavalt maha, kui nägi, et mina ei tule kaasa.
Aga meie õnn jäi üürikeseks. Umbes aasta hiljem märkasin, et koer on kõhn ja karvkate kehvake, avastasin, et ta oli kogu ettepandud toidu maha matnud, mitte ära söönud. Kiiresti veterinaari juurde... ja maailm kukkus kokku. Ital olid neerud väga haiged ja mulle öeldi kohe, et teda ravida enam ei saa. Sellegipoolest sain koju kaasa süstlad ja tilgutid, eritoidud jne . Nädalaid lootsin, et juhtub ime. Aga seis läks aina hullemaks, koer kannatas kohutavates valudes. Ja tuli teha otsus...Esimest korda elus neelasin unerohtusid, mu lein oli talumatu. Seda lugu kirjutades on praegugi silmad märjad.
Aga elu läks edasi. Olin njuufamaailma sisse sulandunud, tekkisid kontaktid, oskused uurida internetist sugupuude ja koerte tervise kohta ja ma sain Belgiast väga hinnatud kennelist jaatava vastuse - nad usaldasid minu juurde Eestisse oma superhüper päritolu ja näitusetulemustega njuufa kutsika! Beebide issi on Ameerikamaalt ja samamoodi ülihinnatud tegija.
Nii saabuski mulle ühel veebruarikuu hommikul Vantaa lennujaama imeline must njuufapoiss Banger. Kasvataja lendas kutsikaga ise sinna ja mina sõitsin koos sõbraga laeva ja autoga neile Vantaasse vastu.
Milline rõõm! Kõik oli imeline! Kohe algusest peale kasvatada ja õpetada ja jagada seda imelist armastust! Ja Banger oli ilus! Oi, kui ilus! Ja muidugi hakkas ka näitustel tulema esikohti, nii mis mühises! Reisisime mööda näituseid nii Eestis kui Baltikumis, Soomes, Valgevenes ja ilma tiitlita me kusagilt tagasi ei tulnud. Saime 14-kuuse Bangeriga njuufade erinäitusel, millest võttis osa umbes 50-60 koera, BOB (Best of Breed) tiitli! See on lagi! No rohkemast ei oska unistada. Huvilisi, kes soovisid Bangerit aretuseks kasutada, tekkis mitmest riigist. Aga düsplaasiauuringu saab teha alles 18-kuuselt.
Minu supervanematega Bangeri liigeste uuring näitas tulemuseks A/3. Ehk siis puusad korras, aga küünarliigesed hirmus kehvad. Beebieas oldi ka Bangeril esikäpad nõrgad ja siis ortopeedi abiga ikka toetasime neid liigeseid. Pealtnäha sai kõik korda, aga uuringutulemus oli siiski suurelt ja rasvaselt paberil kirjas.
Bangeri sünnipesakonnas oli 11 kutsikat. Neist üks oli südamerikkega, tema anti lihtsalt heasse kodusse oma elupäevi veetma. Aga teised 9 kutsikat olid terved ja liigesteuuringu tulemused head. Kas kasvataja oli midagi valesti teinud? No aga mida? Milles ma oleksin saanud teda süüdistada?
Sain aru, et nii nagu iga lapski sünnib erilisena oma heade ja nõrgemate omadustega just sellesse peresse, kuhu ta sündima peab, siis nii saab ka iga pere omale just sellise koera nagu saatus tahab. Muidugi annab ise palju asju vussi keerata. Kui lased ikka kutsikal libedal parketil uisutada, mööda treppe turnida ja veereda või ta põssaks ja ülekaaluliseks söödad - siis pole vist peale iseenda kedagi hilisemates hädades süüdistada. Minul polnud kedagi süüdistada, ei osanud ma kasvatajale midagi ette heita ega ka endale.
Tagatipuks juhtus Bangeriga ka selline lugu, et märjal murul äikest tagasi ajades ta libises väga õnnetult ja küünerliigesest tuli kild välja. Doktor Lasn, kes ta ära remontis, ütles, et see ei olnud tema number kolme-vääriliste küünarliigestega seotud, vaid siiski eraldiseisev õnnetus. Õnneks oli mul lemmikloomakindlustus ja soovitan seda kõigile lemmikute omanikele.
Bangeril sündis siiski ka mitu pesakonda kutsikaid ja neile, kellele on tehtud liigesteuuringud, pole papa Bangeri kehvad küünrad edasi läinud.
Üks Soome kasvataja, kes oli njuufasid kasvatanud aastakümneid, ütles, et kui hakata aretuses ainult väga heade tervisetulemustega koeri kasutama, on tegelikult tulemuseks haiged koerad. See kasvataja proovis ka Bangerilt pesakonda saada, aga kahjuks tema valitud emane ei olnud määratud emaks saama ja ei tiinestunud.
Milline on siis kasvataja vastutus, kui juba on antud oma parim ja tehtud nii öelda parimad valikud? Olla olemas. Toetada nõu ja jõuga kui vaja. Kasvataja ei saa jäädagi sinu koera eest vastutama ja kulusid katma. Kui valid omale võtta koera, siis see on ju sinu valik - sa ise valid kasvataja, kellelt soovid kutsikat ja valid ka kutsika. Valid teadmisega, et ta on elusolend ja ta võib vajada ka arstiabi. Ja selle valikuga langebki vastutus juba sulle, koeraomanikule. Kui sul just pole väga kaalukaid argumente, et kasvataja on tahtnud teadlikult sulle haiget koera müüa.
Ma ei tea Eestis ühtegi njuufakasvatajat, kes lihtsalt vorbiks kutsikaid teha, et paneme aga minu Polla ja sinu Muki kokku ja voilaa, pappi tuleb! Kõik nad panustavad kõvasti: toovad parimaid koeri ja uut verd sisse, uurivad sugupuid ja teevad terviseuuringuid jne. Nad kindlalt annavad oma parima, selles ma ei kahtle!
Tean ka lugusid, et kui kohe alguses on kutsikaga mingi terviseprobleem, siis ostetakse kutsikas tagasi. Või on antud tasuta uus kutsikas järgmisest pesakonnast. Ja kõigile, ka viletsamate tervistega koertele on otsitud kodud, kus neid armastatakse sellistena, nagu nad on.
Mul on kurb, kui tajun, et minu armastatud tõule langeb kaela oht saada "väga ohtlikuks ja haigeks" koeratõuks, keda inimesed võibolla ei julgegi enam endale soovida. Olen kindel, et tervisehädasid on teisteski tõugudes ja liigesteprobleemid on suurtes tõugudes väga sagedased. Nagu ka inimestel. Mina tean vist enamusi tervisohte, mis njuufadega kaasas võivad käia, sellest hoolimata on see tõug minu elu armastus! On öeldud, et üks kord njuufa, alati njuufa! Ja nii see tõesti on. Koerad on toredad, aga njuufa on njuufa.
Väga harva, aga vahel siiski, trehvan mõnes aias njuufikut. Meil on alati kohe millestki omavahel rääkida. See tunne, mis minus üles kerkib, on kirjeldamatu! Sest see side ja armastus, mis minu kaks imelist mõmmikut mu ellu tõid, on parimad kogemused mu elus.
On ju tore, et meil Eestis leidub newfoundlandi koeri nii väga armastavaid inimesi, kes on sellele tõule pühendanud kogu oma elu ja et meil üldse sünnib vahest pesakondi!
