ILSE BLOGI | Oleme ikka sõbrad edasi, eks?
Ilsele konfliktid ei meeldi, ta teeb omalt poolt kõik, et need kiiresti laheneksid. Õnneks ei tule neid kuigi tihti ette ka. Koera koonu pissiloigou sisse toppimine harimise eesmärgil on teatavasti vananenud pedagoogikavõte ning ega meil seda tegelikult vaja poleks läinud ka. Kutsikana oli tal ajalehe-süsteem selge juba siis, kui kahe ja poole kuusena meile kolis ja nüüd ei tule õnnetusi enam ammu ette.
Küll aga on meil erinevad arusaamad sellest, mida taks peaks või ei peaks tegema, kui ta üksi kodus on. Õnneks Ilse ei näri ega laamenda, aga koju jõudes leiame me siiski alati eest mõne riiulist, laualt või nagist maha kistud asja, olgu selleks siis laudlina või sall. Ise ta muidugi mõistab, et üllas tegu see ei ole ning tõmbub alandlikult rulli ja maadligi enne, kui keegi talle üldse midagi öelda jõuab. Moepärast oleme talle natuke etteheiteid teinud, aga kuna murekorts silmade vahel reedab siirast kahetsust, siis tundub see endale pigem naljakas.
Vahetevahel ei suuda ta vastu panna kiusatusele tuhnida ja kaevata aknalaual asuvates maitsetaimete pottides ning sealt mulda välja kaevata. Ka siis püüab ta tagajärgi leevendada kehakeeles ülimat kahetsust väljendades. Samas kiusatus on siiski nii suur, et tegemata seda ka jätta ei saa. Pahandamise alternatiivina kinkisime talle jõuludeks hoopis mänguasja, millega ta üksi olles oma igavust leevendada saaks ja mis vähemalt reklaami järgi peaks tõstma ka koera IQ-d.
Kuigi jõulud on rahu ja leppimise aeg, pidin Ilsega natuke siiski tõrelema ka. Külas ta alati käituda ei mõista. Meie pojal on just viiekuuseks saanud poeg ja kaks vanemat koera. Kui inimeste suhtes on Ilse uje, siis teiste koerte seltskonnas lööb välja eriline soov sõps olla ja seltsida. Kahjuks pole see alati kaugeltki kahepoolne. Klaperjaht, mis pojal külas olles lahti läks, võttis paaril korral ekstreemsed mõõtmed, kui koerad tagaajamise käigus üle süles olnud beebi pea hüppasid. Ja ega järjepidev soov lapsele koonu silmaauku torgata ei leidnud ka suuremat heakskiitu. Siin on distsiplineerimiseks veel ruumi.
Mõningast alust torisemiseks annab ka vajadus kogu aeg inimese külje alla trügida ja kui see võimalikuks ei osutu, siis järjekindel niuksumine, et temast välja tehtaks. Paraku päris 24/7 koera teenistuses olla ei saa, nii olen ma vahel käratanud „koht!", mispeale Ilse läheb sõnakuulelikult puuri nagu laps nurka ja kannab oma karistuse seal kannatlikult ära. Ma ei pea puuri lukkugi panema. Mitte, et see teda muidugi edaspidi samamoodi käitumast hoiaks.
Ent üldiselt on meie suhted ikkagi väga soojad ja sõbralikud. Kui ma mõtlen oma eelmiste koerte peale, kelle kontole jäävad näiteks sentimeetristeks tükkideks näritud uksepolster, nöörilt varastatud ja ribadeks puretud kleidid või pasandades üle toa jalutamine, siis praegu on meil sujunud sisuliselt probleemideta. Eks oma osa ilmselt olegi Ilse püüdlustel iga hinna eest tubli tüdruk olla.
