Me kõik oleme kokku puutunud surmaga. Kolleegi, sõbra, tuttava ema-isa kaotusega. Avaldame kaastunnet ja küsime kui vana ka lahkunu oli....70,80,90? Noogutame kaastundlikult pead ja ütleme, et noh, ta elas ju ilusat elu ja ta oli ka juba vana...

Elu on kord juba selline: lapsed sünnivad ja vanad surevad, ent nüüd tuleb aga. On teatud seltskond kes EI sure, kes EI jää vanaks ja ta TAHAB kutsikat. "Ma olen 70, ma olen 79, ma olen 86-aastane, aga kutsikas olgu olla!"

Mida teevad siis sugulased? Avavad netiavarused, helistavad läbi kõik võimalikud varjupaigad ja, ühingud ning nõuavad kutsikat. Kuskilt, kas kodutootjatelt vöi kust iganes nad selle ka saavad. 86-aastane memm on rõõmus. Koeraga jalutada ta muidugi ei jaksa, see laperdab oma soovi järgi linnatänavatel, kui veab jääb ellu, kehvemal juhul on memm kurb ja sama trall hakkab otsast peale. Iga koera unistuste elu - memm, kes ootab pudruga kodus, paikäsi olemas, soe tuba, ei mingeid arste süstidega torkimas. Täielik vaba koera elu!

Ühel päeval on memm 93-aastane (imetlusväärne iga!) ega tule enam endaga toime. Siis jääb koer üle, sest sugulased, kes 6 aastat tagasi vastu rindu tagusid ,et juhtugu mis tahes, nemad hoolitsevad koera eest, on lubaduse unustanud ega kavatsegi seda täita. Mõlemad, nii memm kui koer, on ju tülinaks.

Memme mõistus töötab, ta saab aru, mis toimub ja kus tal parem on, aga 6-aastane koer on segaduses ja hirmul. Tuleb mingi võõras moor, tõstab autosse ja teekond tundmatusse algab. Hirmu silmad on suured: püüd mitte nähtavalt hingata, nurgas kössitada, lootus et ehk see võõras viib ta koju tagasi... Koju, mida tal enam ei ole. Koer, kes esimesed päevad ei söö, ei oska ka rihmas käia Igal esimesel võimalusel tahab sind hammustada, teeb tuppa jne

See on üks näide ja mul on omadest kogemustest neid sadu. Memmele võeti husky kutsikas, memmele võeti kaukaaslase kutsikas, memmele võeti hundikoera kutsikas.....Ma ei ütle ,et vanadel inimestel ei peaks olema looma. Kindlasti võib, aga palun võtke seeniorkoeri, ikka oma eale ja võimetele vastavalt. Meie MTÜs on praegusel hetkel kümmekond sellise saatusega koera, kes ootavad kodusid ja aastate jooksul on paarikümne ringis ka kodud leidnu. Paraku paljud tulevad, jäävad ja surevad siin. Inimene on enda meelest looduse kroon, mitte surev isend.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid