ILSE BLOGI | Pauk käis, kas jaht ka tuleb?
Meil oli nüüd esimene aastavahetus katsetamiseks, mida Ilse ilutulestikust arvab. Ikka tasa ja targu: veetsime peoõhtu sõprade juures linnast väljas. Ümberkaudsetest majadest lendas vastu taevast üksjagu saluute ja endalgi oli kaasas paar värvilise tossuga pommi, mis küll häält ei tee, ning ka üks korralik kärgatus. Viimase peale turvaliselt klaasuste taha jäetud Ilse küll korra võpatas ja astus uksest eemale, aga suuremat muret ei väljendanud.
Kuna idanaabri esindajatel pidustused veel täie hooga käivad, siis paugutatakse meil siin Rocca al Mare ümbruses siiani hoolega. Eile õhtul toimus kusagil lähedal korralik mürgel. Selle asemel, et diivani taha peitu pugeda, turnis Ilse hoolega akna peal ja püüdis sotti saada, keda ja kus nüüd ikkagi jahitakse.
Usun, et paljudel inimestel seostub sõnaga "taks" automaatselt karikatuur saksa mehest, kellel on peas sulega kaabu, jalas traksidega põlvpüksid, seljas jahipüss ja rihma otsas taksikoer. Kuigi Teise Maailmasõja järgselt kaotasid taksid oma populaarsust, sest neid seostati (natsi)sakslusega ja eelnimetatud karikatuur oli üheks pilkeobjektiks, usun, et Ilse ei pahanda, kui ütlen, et ta sobiks sellesse kombinatsiooni kui valatult. Paha lugu on ainult see, et meie peres pole ei sulega kaabut, jahipüssi ega traksidega põlvpükse. Ent see-eest on vähemalt taks.
Ma olen elus näinud piisavalt muret selle üle, et ilutulestik loomi hirmutab. Ka pojal on üks niisugune kartlikuvõitu koer. Meie enda erinevad koerad on aga läbi aastate selle koha pealt külma närviga olnud. Pealegi pole oma (õigemini mu abikaasa) südametunnistus paugutamise seisukohalt kaugeltki puhas.
Aastat 15-16 tagasi ei möödunud meie Vääna-Jõesuu kodus ükski suurem sündmus ilma ilutulestikuta. Vabanduseks olgu öeldud, et ajad olid teised ja Vääna-Jõesuu praeguse hillitsetud ja korda tehtud küla asemel aianduskooperatiiv, kus aastaringselt naabreid (ega nende loomi) praktiliselt polnudki. Aga meie toonased koerad taks Tilde ja dogi Glammy pigem ootasid sedasorti pidustusi, sest siis tulid külalised, kes muu hulgas nõudsid Tomi legendaarseid jahupomme, ja sai möllu!
Tõelise karastuse said aga meie Valencia lähistelt pärit varjupaigakoerad Cassandra ja Messi. Ükski Valencia koer lihtsalt ei saa paugutamist karta, kuna just selles miljonilinnas toimub kevadeti maailma suurim paugu- ja pürotehnika festival Las Fallas, mis kestab kuu aega jutti. Isegi tited, kes veel vankrist välja ei pääse, loobivad paugutajaid nii, et maapind väriseb. Kuu aja jooksul see linn ei maga, aga fakt on see, et meie närvid läksid enne läbi kui koerte omad. Las Fallase kõrval on paar aastavahetuse päeva/ööd Eestis täielik morsipidu.
Selle kirjutisega ei püüa ma loomulikult õigustada inimeste meelelahutuse arvelt loomadele kannatuste põhjustamist. Kujutan täiesti ette, milline peavalu võib koeraomanikule olla teadmine, et detsembri lõpp on käes ja kõik see algab jälle otsast peale: emigreeru või kannata. Looma aitamiseks on ka üsna vähe võimalusi - mõningaid neist oleme Delfi Lemmiklooma portaalis tutvustanud. Aga hea meel on tõdeda, et inimesed on sel teemal üha empaatilisemad ning annavad endale aru, et nende mõnesekundiline eufooria võib neljajalgse jaoks tähendada surmahirmu. Ega me Ilset ka selle jahijutuga segadusse ajada või lootusi kõrgele ajada ei taha - pole ju põlvpükstes jahimeestki!
