ILSE BLOGI | Kelle auto see on? Minu!

Koerte ja autode suhted võivad teatavasti osutuda vastuolulisteks: mõnele ei anna rahu mööda sõitvad autod, teine talub halvasti reisimist. Peremehe jaoks on see üsna vastik dilemma, sest autosid täielikult vältida ei õnnestu nii ehk naa.

Dogi Glammy pärast ostsime aastaid tagasi isegi suurema auto - Chrysler Gran Voyageri, et mürakas hiiglane tagaruumi mahuks. Rännupisikust vaevatud perekonda ei hoia kodu küljes kinni isegi tittede ja koertega. Libedalt kogu see lugu siiski ei läinud, sest dogile autosõidud ei meeldinud. Ta kippus alati ilastama ja öökima ning ükskord võttis temale omaselt vaevaks ka auto ühest otsast teise jalutada ning lehmakoogi suurused hunnikud maha jätta, kui me ühes kämpingus parasjagu end retseptsioonis sisse registreerisime. Sellist kogemust ei sooviks ka vihavaenlastele, kui neid leiduks.

Väiksema ja portatiivse koeraga on kõvasti lihtsam. Ilse sai tuleristsed juba siis, kui teda Riia lähistelt ära toomas käisime. Kasvataja auto oli pilgeni haukuvaid takse täis, nende hulgas ja Ilse ema ja vanaema, kes kutsikaga hüvasti jätma olid tulnud. Seejärel ei jäänud muud üle kui ta meie autosse ja vastostetud puuri ümber tõsta ning pidada pöidlaid, et kõik sujuks.

Sujuski lausa ootamatult ladusalt. Isegi pelutavalt - kahe ja poole kuune kutsikas oli terve tee nii hiirvaikselt, et hakkasin juba kahtlustama, et talle on unerohtu manustatud. Paar korda pidasime reisi jooksul auto isegi kinni, kontrollimaks et ta ikka hingab.

Edasi ongi auto ja Ilse koostöö samamoodi toiminud. Puur on tema turvapaik ja kui me mõne pikema sõidu ette võtame, püsib ta terve tee täiesti vagusi. Ei mingeid probleeme! Küll aga saab ta väljagi piilumata aru, kui on jõudnud lemmikkeskkonda. Metsalõhna tundes hakkab ta puuris nihelema.

Samas on ta niivõrd liikluskuulekas, et ilma puurita sõit ei sobi kohe üldse, peidab mulle koonu sülle ning keeldub aknast välja vaatamast. Mitte, et me seda tihti praktiseeriksime, lihtsalt möödunud nädalal jalutasime kahekesi Rocca al Marest linna ja kuna tagasitee tundus madalatele käppadele liialt kurnav, võttis mees meid Pelgulinnast peale. No ei olnud Ilse tassike teed see puurita sõit!

Oma arvamust mööduvate autode suhtes ei ole Ilse avaldanud, mistõttu puudub mul vähimgi ettekujutus, mis juhtuks siis, kui ta näiteks kogemata lahti pääseks. Kas ta oskaks autosid karta või satuks ohtu? Rohkem näivad teda häirivat kelgud. Vaat need käivad küll närvidele ja nende peale tuleb hoiatavalt haukuda.

Üks erand autode osas siiski on. Nimelt meie oma auto. Ilse võib tundide kaupa aknal naabrivalvet pidada ja möödasõitvatele autodele mitte reageerida, aga oma auto mootori hääle tunneb ta ilmseksimatult ära ükskõik kui kaugelt. Siis on õige hetk aknale kargamiseks ja tervitustantsuks, mille vältel saba hoogsalt vastu klaasi peksab.