„Nad ei adu, mida nad teevad - nad on justkui zombied," kirjeldab Eesti Metsloomaühingu Järvamaa piirkonna juht Virge Võsujalg. Tema sõnul tekib käärinud rapsi söönud sõralistel ilmselge käitumise muutus. „Nad ei söö korralikult, nad ei kraabi ennast magamaminekuks maapinna vastu, et neil soe oleks. Nad on kerge saak kiskjatele, nad jäävad auto alla, sest ei oska hirmu tajuda. Sellised tüübid ei tee enam mitte midagi: nad ei saa aru, kes nad on ja miks nad on. See saab alati saatuslikuks, kümnest kitsest kaks jääb ellu," väidab ta.

Võsujalg kinnitab, et on läbi aastate üritanud erinevatel tasanditel probleemi tõstatada, kuid selle tagajärjel pole midagi muutunud: kuna metskitsede populatsioon Eestis on normaalne või sellest kõrgem, peetakse nende hukkumist loomulikuks kaoks. „Oleme PTA-sse saatnud analüüse, aga nende vastuseid me ei saa," toob ta näite ja kinnitab, et ükski ametkond ei taha tunnistada, et probleem saab alguse talirapsist. „Metskitsede arvukus on suur ja raps on üldse kõige suurem kultuur, millega põllud kaetakse."