ILSE BLOGI | Tingel-tangel-tungel, esikus on kringel!

Viimaste nädalate valguses tuleb meelde kevadel koertetreeneri öeldu: meest, lapsi ja koeri ei tohi enneaegu kiita, muidu nad korraldavad kohe kaose. Selgub, et meie koerale ei sobi muutuvates ilmastikuoludes välikemps.

See ongi nüüd karistus, sest olen Ilsest kirjutanud kui taksi kohta leebest ja kuulekast koerast, kes reeglina probleeme ei tekita. Uhkus ajab paraku upakile, täpsemalt esikust junne korjama.

Taksiomanike hulgas on avalik saladus see, et viinerkoerad on olemuselt hedonistid. Saaks vaid teki alla uru tekitada ja seal põõnata, head ja paremat süüa või radiaatori ääres kükitada.

Lumi? Olgu, see on isegi mõnus - kõik lõhnad on värskelt nuhutatavad, tekitavad põnevust ja risk end läbi lumetunneli kaevata väärib küünlaid. Ilmselt on see nii huvitav tegevus, et hädade ajamine läheb sootuks meelest. Pissi saab veel hädapärast tehtud, aga tõsisemaks ettevõtmiseks jääb aega napiks isegi paaritunnise jalutuskäigu raames.

Veelgi hullem on lugu porise ja vihmase ilmaga. Empaatiavõimelise inimesena muidugi mõistan, et ega isegi sellises olustikus meeleldi pükse maha ei kooriks. Samas: kui peab, siis peab. Ilsega jääme selles küsimuses aga eriarvamusele. Kui (inglaste väljenduse kohaselt) taevast kasse ja koeri sajab, siis võib lisaks ka pussnuge sadada, aga tuppa peab see taks kohe tagasi saama. Ja sellele järgneb paratamatu sündmuste jada piires ka junn esikus, mille ta on omale kujuteldavaks peldikuks valinud.

Paistab, et ma ei ole antud murega üksi. Koerafoorumeis on teisedki analoogsel teemal sõna võtnud. Eriti puudutab see nooremaid koeri, kes ei suuda hoomata, kas häda teha on mõistlik lumega või siis, kui see sulanud on. Segadusse ajab! Kevadel kulus meil tükk aega selleks, et selgeks teha: ka sulanud maapind on OK, kakakott on kakakott ja ajab oma asja ära mis tahes tingimustes.

Igal juhul on üksikjuhtumitest nüüd reegel kujunemas ning kellele see meeldiks? Ka Ilsele endale mitte nii väga, sest ta saab aru, et on valesti talitanud. Kehakeel demonstreerib ülimat alandlikkust, saba peksab lepituskatsel hoogsalt vastu maad, kui olen jälle sunnitud küsima: "Mis see on?!" Oma sünnipäevakringli sain möödunud nädalal samuti esikust kätte.

Olgu, puhtpraktilises mõttes pole see kompaktne julk mingi looduskatastroof. Korjad selle üles nagu tänavaltki, see isegi ei määri. Aga moraalne aspekt? Kas nii hakkabki nüüd jääma, et õueskäik on lihtsalt meelelahutus ja tehakse kaasa viisakusest peremeeste vastu, saaks vaid koju kakale? Või noh, kui te just VÄGA palute, siis terrassile sobib ehk ka. Mis järgmiseks, probleemkäitumisega koerte koolitus? Kas me sellist taksi tahtsime, preili Ilse?