ILSE BLOGI | Kui koer on töötu

Taksid on teatavasti algselt aretatud jahikoerteks, mistõttu nad on loomult uudishimulikud ja energilised, samuti iseloomustab neid otsatu tähelepanuvajadus. Viimase tõttu läksime eile õhtul Ilsega ka pisut tülli. Töötu koer võib olla ka tüütu.

Sarnaselt paljudele taksiomanikele ei võtnud ka meie Ilset siiski jahipidamiseks, vaid niisama peresõbraks - takse on suhteliselt lihtne pidada ja (mis eriti oluline!) ka kaasas kanda. Ta ei ahelda sind kodu külge kinni, nagu kipub juhtuma suuremate koertega, keda päris igal pool ei aktsepteerita. Aga ka peresõber tahab tegevust ja tegelemist - samamoodi talvel, kui väga ringi mütata ei saa.

Esimese mänguasja pani Ilsele kaasa juba kasvataja, kui me talt kutsika ostsime. Sellest sikutamisnöörist pole mõistagi enam midagi järel. Teiste pehmete mänguasjadega on läinud samamoodi. Taksi erakordse visaduse tõttu närida jätkub neid üsna lühikeseks ajaks - see-eest jätkub tööd aga harjale ja robottolmuimejale, et nende räbalaid toast taga ajada.

Internetist tellitud nuuskimismatt on titekatele - sealt leiab kõik peidetu liiga kergesti üles, pigem kõlbab seegi närimiseks. Ja kui juba suuremaks tuhnimiseks läks, siis miks mitte potiürtide muld aknalaualt?

Küll on meil väga hästi vastu pidanud klassik - notsunäoga kummist toidupall, mida saab vajadusel ka niisama pallimänguks kasutada. Kui see just parasjagu kadunud ei ole, leidub Ilse päevaplaanis kindel õhtupoolne aeg, millal ta seda perele loopimiseks ette hakkab tassima. Nii võiks tunde kulutada, kui vaid endal samasugune järjekindlus oleks.

Kui pall on kadunud, ajavad asja ära plastikust veepudelid. Nende boonuseks on asjaolu, et neid mööda põrandat taga ajades saab lausa kõrvulukustavat müra toota. Veidi väiksem boonus on see, kui need katki õnnestub närida, (ikka õnnestub!) võid leida sobimatust kohast (näiteks oma voodist) teinekord ka veeloigu.

Järelpuhastus (kodujuustu- või hapukooretops) pakub samuti mõneks ajaks meelelahutus. Nende puhul peab muidugi hoolikas olema, et teravad plastikust otsast kõhtu ei satuks. Ja siis meil on veel see jõulukingiks saadud masinavärk, mida käpaga ringi ajada, et sealt maiustust leida - seda olen varem juba eksponeerinud.

Paraku kutsikaohtu koer - nagu arenev lapski - tahaks üha uut stimulatsiooni mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Nii et tõenäoliselt on meil veelgi lelusid vaja (ainult mitte kõvasti piiksuvaid, need miskipärast pelutavad). Kusjuures, mitte kõik neist ei ole otsatult kasulikud, kui nendega liiale minna. Kunagi kirjutasin Lemmikloomale koerast, kellele tuli kunsthambad panna, kuna ta oli isegi magama harjunud, kunmmipart suus.

Ilse puhul hakkab tunduma, et ta tunneb kella (kes siis ei mäletaks Lassiet, kellel oli komme lapsel õigel ajal koolis vastas käia!) Seega ta on harjunud, et millalgi pärast tööpäeva lõppu tulevad koju üks mees ja üks noor neiu, kes temaga müravad. Eile jäid nad veidi hiljemaks ja pärast mitut meeleheitlikku aknaluuret andis koer alla ning tuli mind kottima. Noh, et teeme ka midagi või? Võtad näiteks süllegi?

Mul polnud kavatsust sülearvutit taksi vastu välja vahetada ja tõtt öelda soovin ma veel vähem, et tema tahtmine alailma peale jääks. Niigi ma olen liialt järeleandlik. Seega vastasin talle selgesõnaliselt: ei! Oh seda solvumist! Ilse läks teise tuppa, puges teki alla ja soostus sealt välja tulema alles siis, kui kuulis külmkapi ust avanemas. See lepitab ka kõige vaenulikuma südame!

Aga nii see paraku on, et noor ärgas koer tahab palju tegelemist (mõtlen praegu eneseirooniliselt nendele lugudele, milles olen soovitanud vanemale inimesele kutsikat mitte võtta - kas see aeg on tõesti juba käes?!)

Õnneks jäävad meile nädalavahetused, kus ta suuremas seltskonnas vaimselt ära kurnata, sest tähelepanuvajadus saab mitte ainult ammendatud, vaid ka ületatud. Ja õnneks elab meie kodus ka 16-aastane noorsportlane, kellel jagub rammu elavaloomulise koeraga tegeleda.