ILSE BLOGI | Taksikoer on tantsulõvi
Ilse seltskondlik debüüt toimus aasta tagasi, kui meil Eesti Vabariigi aastapäeva puhul külalised käisid. Juba siis tekkisid teatud kahtlused, et temast saab tantsupidudel pigem nurgas istuja, sest õiged tuurid tõmbas ta üles alles siis, kui külalised lahkunud olid. Pikka aega ei tahtnud ta oma lähedusse üldse ühtki võõrast.
Aga tal ei ole sugugi vedanud oma peremeestega, kes on aastaid olnud seltsielu keskpunkt, nii et nendega käib paratamatult kaasas laul, tants, trall ja tagaajamine. Seega Ilsel on tulnud olukorraga leppida: võtta vastu külalisi ja aeg-ajalt ka ise visiite teha.
Viimasel ajal on ta otsustanud, et kui teistel on pidu, siis miks mitte ka temal. Ainult et tema arusaamine peost on pisut teistsugune ja taksinaljad ei pruugi kõigile ühtviisi vaimukad tunduda. Need on nimelt üles ehitatud pigem kottimisele: peolisi tuleb sõrmest, püksisäärest või käisest sikutada ja nügida. Taksile omaselt on ta selles väga järjekindel ka siis, kui olen sõpradele öelnud: ignoreerige. Sest igasugune reaktsioon leiab kohe reibast vastukaja.
Ilse on väga veendunud heteroseksuaal: tantsu- ja mängupartneritena eelistab ta alati mehi. See on isegi pisut kummaline, sest sageli kipuvad koerad pigem mehi kartma või umbusaldama. Meil on täpselt vastupidi. Möödunud nädalavahetusel sõi ta ühe sõbra närvid vist korralikult ära, aga viisaka ja väga koerasõbraliku inimesena ei hakanud sünnipäevalaps seda välja ütlema. Ühel hetkel saabub siiski ka õnnis uneaeg - ka siis sätib taks end mõne meesterahva külje alla tuttu. Mis on tegelikult tore, sest kombinatsioon taks ja sukkpüksid ei räägi just naisterahvaste kasuks.
Lisaks võimalusele ulakust teha kaasneb pidudega ka toiduoht. Õigemini, see toiduoht ise annabki põhjust ulakusteks: alati säilib võimalus, et seltskonna tähelepanu hajub ja koon käib kiiresti laual ära, ampsamaks head-paremat, mis sinna on asetatud, kuid mis koerale tegelikult sugugi ei sobi. Tükike torti kadus minu sünnipäevalaualt just siis, kui olin külalisi ära saatmas. Siiski on meil seni üsna valutult läinud ning püüame ka silma peal hoida, et keegi sõpradest liialt härdaks ei läheks selle taksile omase "teate ju, et nad hoiavad mind näljas!" pilgu peale.
Kui inimsugu suhtub Ilsesse heatahtlikult, siis peaaegu ühtki püsivat koersõpra pole meil õnnestunud leida. Isegi sõprade Pämmi on meie viimaste külaskäikude ajal parasjagu maakodus ära olnud. Temal vist on ainsana noorukese tantsulõvi suhtes kannatust jagunud. Teised tuttavad koerad, kes on Ilsest üksjagu vanemad, ei ole ülearu vaimustatud kargamisest ja möllamisest, mis kutsikaohtu taksiga paratamatult kaasneb. Üks pomeranian sattus tema pealetükkivusest nii suurde ärevusse, et kakas keset oma kodupõrandat. Aga me vaatame jätkuvalt otsiva pilguga ringi ega kaota lootust. Ühel päeval me veel tantsime!
