Ilsel ei ole vaja muretseda Ukraina sõja, elektri- ja kütusehindade tõusu või koroonaepideemia pärast, ehkki mingil hetkel võivad kaks esimest teda kaudselt puudutada. Õnneks ei nakku vähemalt koroona koertele ja mõjutas see teda täpselt nii palju, et kui ise möödunud kevadel põdesin, siis püüdsin koera eemal hoida, sest igasugune nügimine ja sülleronimine oli haiguse ajal põletavalt valus. Aga murekorts on temalgi püsivalt silme vahel.

Õigupoolest ma ei tea, kelle nägu ta meie kolmest püsivast pereliikmest (teised on kaugemal) üldse olema peaks, sest selgelt eristuvat kiindumust ta kellegi vastu üles ei näita. Omad lihtsalt on omad. Kui just kaevata on vaja, küll ta siis minu üles leiab nagu lapsed ikka.

Võibolla on ta enim üle võtnud tütar Agnethalt, kes on suhtlemises väga valiv ega osuta seda au just igaühele. Ka Ilse südant ei ole niisama lihtne võita ning kõigile meele järele olla ta ei suvatse, pigem ignoreerib, kui vähegi saab. Neil kahel on ka samal päeval sünnipäev.

Ilse ja Agnetha ühisel sünnipäeval

Abikaasa Tom on nõus, et Ilse magusalembus on pärit temalt, kondiitri pojalt, kes on lapsepõlvest peale harjunud kõige paremate kodutehtud saiakestega. Õnneks on tal erinevalt Ilsest praegu privileeg ise küpsetada või sirutada käsi külmkappi kohukese järele. Taksi koon sinna ei ulatu, aga küll ta sooviks. Halastuseks on talle vahel vastlakukli koort või midagi muud vähe ohutumat pisikestes kogustes osaks saanud.

Enda teeneks (kes ikka koera saba kergitab kui mitte ise!) tahaksin pidada seda - naljaga pooleks muidugi - et Ilse on väga varmas kuulama. Kui ta küsimustele vastata saaks, teeks ta ilmselt sedagi meeleldi, ent verbaalsusega on lood, nagu on.

Seevastu kõnetamise peale pöörab ta alati pea viltu ja rakendab kogu empaatiavõime, et mõista millest jutt. Miks ma arvan, et ise samuti teen? Kui meie vanem tütar 2015. aastal Hispaanias lavakooli astus, sai ta treeningu mõttes väljakutse parodeerida üksnes kehakeeles meie toonase sõprus- ja tutvusringkonna liikmeid. Inimesed pidid siis mõistatama, kellest jutt (ilma jututa) käib.

Kui saabus minu kord, olin sunnitud samuti kõverpeeglisse vaatama ja kui ma oma igapäevase peegelpildiga just alati hästi läbi ei saa, siis Bianka liialdatud võtmes ei tundunudki asi nii hull. Tema tõlgenduses istun ma seltskonnas, käsi lõuale toetatud, pea viltu, ning noogutan kaastundlikult parasjagu kõnelevale inimesele kaasa. Justnagu Ilse. Polegi ju kõige hullem variant?

Iga võõrast endale lähedale ka ei lase!

Veidi suurem mure on mul vastasmaja naabri pärast, kes käib viimasel ajal uhkelt ringi, kuldse RUS-kirjaga dressipluus seljas, ning peab amstaffi, kellel on (väljapoole) ogadega kaelarihm. Jalutab ta teda õnneks suukorviga, aga mitmel korral on see üsna kurjakuulutava välimusega elukas Ilse suhtes temaga kohtudes agressiivseks muutunud. Ballistika otse akna all! Tema tundub küll oma peremehe hingesugulane olevat.

Noh - ja kindlasti kinnitavad teooria paikapidavust ka arvukad Insta-pihvid oma mini-me`dest pomeranianide ja chihuahuadega, kellega neile sarnased soengudki pähe on tehtud. Mina olen oma täiesti bling-blingitu taksistaatusega rahul. Kui nüüd õnnestuks end veel sama pruuniks päevitada!

Taks Peipsi järve ääres
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid