VIDEO | Miks ja kuidas hundid ja koerad oma territooriumi märgistavad?
Eesti Jahimeeste Selts jagas vahvat videot Harjumaal rajakaamerasse jäänud hundipaarist, kes eriti entusiastlikult oma territooriumi märgistas.
Hundiuurija Laura Kiiroja lisab sotsiaalmeedia leheküljel Hunt - Eesti rahvusloom lka omapoolse selgituse, mis aitab lahti mõtestada koerte territooriumi märgistamise tavasid.
Hundid märgistavad oma territooriumi nii urineerides kui roojates. Selleks, et märgis oleks sõnakam, on paslik seda kraapida. Koerlaste kraapimisel on aga põhimõtteline erinevus näiteks kassidega võrreldes. Kui kassid oma väljaheidetele peale kraabivad, siis selleks, et neid matta. Koertel ja huntidel on aga vastupidi - kraabitakse selleks, et väljaheiteid võimalikult kaugele laiali pritsida ja territoriaalne sõnum seeläbi hästi märgatavaks teha.
Lisaks on neil varvaste vahel lõhnanäärmed, mis kraapides lõhnamärgist veelgi tugevdavad. Kõige agaramalt kraabivad hundikarja juhtloomad - nii isane kui emane (kuigi, tõsi, isased enamasti innukamalt). Karjahierarhias madalamal positsioonil asuvad isendid tavaliselt oma väljaheidetele väga peale kraapida ei julgegi, sest juhtloomad võivad seda väljakutsena tõlgendada. Ka urineerides jala tõstmine on märgiline - mida kõrgemal on uriin, seda vägevam (loe: enesekindlam) on selle märgi maha jätnud isend.
Sageli kiputakse arvama, et isased urineerivad jalga tõstes ning emased kükitavad, kuid tegelikult võivad märgistamise eesmärgil urineerimiseks jalga tõsta ka domineerivad emasloomad. Kutsikad pissivad olenemata soost kükitades. Täiskasvanuna pissivad kükitades aga madalamal karjapositsioonil asuvad isendid (jällegi olenemata soost). Tagasihoidlikult jalga tõsta ja kraapida ju võib, kuid kui just tüli norida ei soovi, ei tasu seda teha kõrgemale ja kaugemale kui juhtloom. Mõni ninakam tegelane kasutabki vahel juhust ja tõstab jalga kõrgele - aga seda enamasti ikka siis, kui suurt bossi parajasti läheduses pole.
Siin videos tundub olevat tegu isase ja emase hundiga. Kas neil karjas hetkel ka teisi liikmeid on, ei ole antud video põhjal aru saada, kuid arvestades kui enesekindlalt püsti on kriimsilmade sabad, võib eeldada, et tegu on juhtloomadega.
Kõigepealt tõstab jalga isasloom ning kraabib äärmise hoolega lume laiali. Seejärel jätab märgi maha teine loom, kes tundub olevat emane - samuti jalga tõstes ja usinalt kraapides. Kindluse mõttes otsustab isane veel kord peale märgistada. Ikka puust ja punaselt selgeks igale hundirändurile, et siinne territoorium on juba hõivatud.
Ja veel niisuguste võimsate, vägevate ja kahtlemata tugevate isendite poolt. Kuid ikkagi: miks osa koeri kraabivad oma väljaheidetele peale ja teised mitte? Esiteks sõltub see mingil määral koera tõust. Mõnel tõul on kodustamise tulemusena see käitumine kadunud, primitiivsematel ehk hundile lähematel tõugudel on käitumine aga tugevalt alles. Teiseks sõltub see kontekstist. Oma territooriumil märgistatakse ikka julgemalt, samas kui võõrastele maadele ei ole hea mõte ülemäära laiama minna. Kolmandaks sõltub see koera enesekindlusest - enesekindlamad tegelased märgistavad agaramalt, arglikumad ei pruugi aga üldse kraapida tihata.
Allikas: Hunt-Eesti rahvusloom
