ILSE BLOGI | Kas inimesed, kes koeraga lobisevad, on peast põrunud?

"Koeraga tuleb rääkida selgel ja konkreetsel hääletoonil!" Just niisuguse lause tõlkisin hiljuti nõuandeartiklist, mis käsitles kutsikate kasvatamist. Enamik meist, ma ise sealjuures, peab endale siinkohal tuhka pähe raputama: me ju vestame neljajalgse sõbraga kokku jumal teab mis jutud, ükskõik mis toonil. Ühepoolselt muidugi.

Kompleksides teismelisena ("issand, mida teised arvavad?!") tundus mulle, et need tädikesed, kes oma kutsasid jalutades nendega pikalt räägivad, on natuke... ee... veidrad? Koer ei saa ju aru jutust, et tee nüüd piss ära või oota siin poe ukse taga. Vanemas eas tuleb need hinnangud paraku ümber vaadata. Meie Ilsega arutame omavahel läbi isegi muusikamaitse ja toiduretseptid.

Viimastega on muidugi kõige lihtsam: külmkapi avanev uks on iga taksikoera jaoks päästik. Sel hetkel, isegi kui uni on olnud magus, tuleb kohal olla ja mitte alla anda ka siis, kui lootus lõpptulemust maitsta on minimaalne. Peamine on püsida hea nõuandja rollis, siis ehk midagi pudeneb.

Nii ongi välja kujunenud, et Ilsele meeldivad eriti "kas"-küsimused. Kui ta nende peale tavapäraselt pea viltu pöörab, püsib lootus, et tema arvamusega arvestatakse. Tühjagi tegelikult! Võin ju küsida (ja olengi küsinud), kas talle meeldib üht mu lemmiklauljat Bustamantet kuulata, ent pääsu pole tal sellest nagunii.

Lapsepõlves oli mul laikalaadne koer Tim, kes tuli meie perre, kui õppisin esimeses klassis, ja kelle aeg sai otsa mu 19. sünnipäeval. Vanaema, kes suuresti tema eest hoolitses, kiitis ikka, et Tim saab kogu jutust aru. Karm tõde on see, et me ilmselt vajame lihtsalt kuulajat. Eriti sellist, kes ei vaidle, kritiseeri ega nõuannetega üle ei pinguta. Kes olekski selles rollis parem kui koer - lojaalne, alati sinu päralt, boonusena veel kõnetu.

Me kanname loomadele üle oma emotsioonid ja arvame heauskselt, et nad tunnevad sama mida meie. Iga loomateadlane lükkab selle seisukoha paraku ümber, aga mis siis ikka, jäägu meile see rõõm. Tunnistan, et ma vahel isegi laulan Ilsele. Näiteks "Väikese valge vale" laulust sai hoopis laul "Väike pruun koer". Kas ta seda kunsti ka hinnata mõistab? Ilmselt mitte.

Ega dialoogid taksidel kõige paremini välja kukugi. Karistuseks Bustamante eest ei kavatse Ilse jällegi omakorda minu arvamust aktsepteerida, kui on näiteks terrassile läinud ja tahaksin ukse sulgeda, et külm tuppa ei pääseks. Sellistel juhtudel võin ma järjekordset monoloogi pidada, seda lihtsalt eiratakse. Lisan siia ühe meemi, mis takside kuulekust kõige paremini kirjeldab.

Tunnistage üles: taks või mitte taks, te ju samuti arutate koeraga oma päevasündmusi ja muud olulist elus, mitte ei kõnele kogu aeg selge ja konkreetse häälega, et koer iga hinna eest aru saaks ja käsklusi täidaks?