Surmasüsti asemel ratastele: selgroomurruga Richi norib kibedale minevikule vaatamata pai

"Koer ei lähe nurka istuma ja surmani mõtlema: miks just minuga see nii juhtus, miks just mina jäin invaliidiks? Ta ei ole masenduses, ta elab elu nii nagu kaardid kätte jagati," ütleb MTÜ Aita Mind Koju perenaine Irmeli Grönberg rääkides Richist, keda mitmed inimesed tal eutaneerida on soovitanud.

Richi on alles noor, vast kahe- või kolmeaastane koer, kelle tagakeha selgroomurru tõttu ei liigu. Just seetõttu on tema elukohaks MTÜ Aita Mind Koju varjupaik Kilingi-Nõmmes, kus valdavalt elavadki invaliidistunud või vanad koerad.

Perenaine on realistlik: päriskodu pooleldi halvatud koer tulevikus ei leia. Küll aga on ta hingepõhjani nördinud inimeste üle, kes pärast sotsiaalmeediapostitusi on soovitanud tal lasta Richi magama panna. "Ärge haletsege invaliidkoeri - nad ei ole inimesed, nad elavad hetkes, rõõmustavad pisiasjade üle nagu soe tuba, paikäsi, söök ja mänguasi," pahandab ta.

Paikätt armastab Richi eriti. "Lõbus tegelane, üritab igal võimalusel pai saada. Ülisõbralik ja lahe koer," iseloomustab Irmeli. Kuna tema juures elab juba ratastel liikuv koer Happy, sai ka Richile rattaid proovitud. Koer tuleb nende abil kenasti toime, kuid suurus ei ole talle sobiv.

Seetõttu otsib MTÜ abi, et ka Richile rattad alla saada. Neid kannaks ta vast paaril tunnil päevas, ent tema elukvaliteet paraneks sel kombel liikudes oluliselt. Kes leiab võimaluse Richit aidata, võib teha annetuse MTÜ Aita Mind Koju pangaarvele EE672200221071060269